Helena-Reet: Mu vanaema ütles mulle, mis on õnn ja mis on elu mõte!

Päevad ja tujud on erinevad. Oleks ma eile oma blogi kirjutanud, oleks ma teile kirjutanud unenäost nelja mehega. Oleks üleeile kirjutanud, loeksite te juttu meestest ja nende tujudest. Üle-üleeile oleks te aga lugenud hoopis muul teemal. Täna on mul tuju kirjutada kevadest. Mõtlen, et kevad on fantastiline aeg sünnitamiseks ja samuti lapse ootuseks. Kõik tärkab ja kui teil peaks olema veel oma aed, siis on eriti vahva.

Päike on olnud erakordselt soe ja ilmad mõnusad. Aias on viimasepeal olla. Olen sisustanud oma viimaseid sünnituseelseid nädalaid aias siblides ning uusi taimi istutades. Aed, mis on suurem kui 5000 m2 annab kujundamisrõõmu mulle ilmselt pikkadeks aastateks. Täna sai istutatud ka kaks puud – ühe istutasin Estellale ja teise tulevasele tütrele. Saavad siis võidu kasvada.

Estella armastab samuti õues olla. Pole midagi vahvamat ju kui mulla sees möllata. Ühes aianurgas on veel hunnikus muld, mis vajab laiali ajamist ja sellele muru külvamist – see on suurepärane kelgumägi ka kevadel ja ilma kelguta. Riided libisevad ju pea sama hästi! Tund möödub ja vastu vaatavad vaid kaks rõõmsat silmavalget ning porine ja mullane mürgeldis. Algul ajas see mind hirmsasti närvi, aga nüüd võtan juba rahulikult, sest nii või naa, tuleb kõik riided õhtul pessu panna ja laps vannitada. Lootus, et ta nagu nukuke lillepeenarde vahel nukkudega mängiks, on kadunud ammu. Sellised ettekujutused lastest olid mul siis kui mul veel last ei olnud.

Pajud asjad olid teisiti kui last polnud. Näiteks ei meeldinud mulle minu sünnipäevad. Miks? Loomulikult sellepärast, et kes ikka nii väga tahab vanemaks saada. Täna mõtlesin, et polegi nii hull. Hull oleks kui paljud asjad oleks teisiti, aga kui juba enne kolmekümnendat eluaastat on loodud pere, sünnitatud lapsi, soetatud oma elamine, haridus omandatud, tööd tehtud, reisitud ning elu nähtud, siis polegi see nii masendav. Hull on nendel, kes avastavad, et seda kõike neil ei ole, aga vanus tiksub samamoodi. Hull on nendel, kes lapsi ei saa või lastesaamist edasi lükkavad ning ühel päeval avastavad, et on hilja. Kui 25-aastaselt juba noku nägemine rasedaks teeb, siis 35-aastaselt on võib-olla vaja juba kunstviljastamist.

Mis ma sellega ütelda tahan? Tahan ütelda, et juba kahekümneselt peaks mõtlema, mida elult ootad. Kahekümnesele antakse veel kõik andeks, kahekümnene mõtleb, et kõik on veel ees… ja ongi, aga sellisel juhul, kui kõik on targalt planeeritud. Oma elu kõige parema intervjuu tegin ma aastal 2005 oma vanaemaga, kes oli siis 95-aastane. Vaadake, kui küsida inimeselt mis on „elu mõte“ või „õnn“ , siis igaühe vastus ei huvita mind. Aga inimene, kes sündis 1909 aastal, kellel oli 3 last, 7 lapselast, 3 lapselapselast, kes elas üle Esimese ja Teise maailmasõja… vot sellise inimese vastusesse mul on juba usku, tema sõnadel on kaalu. Täna vanaema enam ei ole, juba tükk aega ei ole, aga tema sõnad on meeles siiski.

Tihti on nii, et lihtsaid asju seletatakse keeruliselt, et tähtsamat muljet jätta või ennast huvitavamaks teha. Tõsi on aga see, et keeruliselt ongi lihtsam seletada. Suured geeniused ei aja segast juttu vaid ütlevad paljud keerulised asjad nii lihtsalt, et sulle tundub et see on lausa sinu enda mõte. Lihtsalt ütelda on raske, lihtsalt seletada on raske. Lihtsalt ja arusaadavalt oskab väljendada ennast vaid inimene, kellel on palju elukogemust ja palju aega olnud asju mõttes õigesse kohta loksutada. Kas teie oskaksite vastata küsimusele: „Mis on õnn“ ühe sõnaga? Mina ei oleks osanud. Olen tahtnud seda vanaema üteldut täiendada ja muuta, aga paremat vastust kui vanaema ütles, ei ole ma leidnud.

Elu mõtet seletas ta pikemalt. „Elada ja tunda rõõmu Jumalast. Õnn on vaadata lillede küllust ja puude sügisest puuviljade küllust.“ Peale seda vaikis ja mõtles ta pikalt ning lisas: “ Kasvatada teadlikult oma lapsi ja lapselapsi.“ Ta ütles mulle ka midagi intervjuu väliselt, ainult mulle. Ta ütles: „Aeg lendab armutult ega anna sekunditki tagasi. Ära kahtle vaid mõtle ja lase vanematel ennast õigele rajale aidata.“

Ta ütles: „Õnn on hingerahu!“

Soovin teile kuhjaga hingerahu ja õnne selle leidmisel, sest tänapäeva inimestel on ju hing harva rahul ja hingerahu väga harva. Kuna meie kõigi hinged, hingemured ja hingeelu on erinev, siis ei saa keegi ütelda, mis kellelegi õige või vale on. Seda peame ise välja selgitama. Jaksu sellel keerulisel aga õnnelikul teel!

 

/Helena-Reet Ennet/