Katre beebiblogi: esimese kuu kokkuvõte

Katre beebiblogi: esimese kuu kokkuvõte

Eelmisel laupäeval sai Annabel Meria ühe kuu vanuseks. See aeg on möödunud üsna kiirelt ja imelik on mõelda, et nii vähe aega tagasi oli mu kõht suur ja ümmargune, nagu oleksin palli alla neelanud. Rasedana oli imelik ette kujutada, et ma kunagi üldse kõhutu olin ja nii-öelda peenikeses vormis. Nüüd on jälle imelik ette kujutada, et ma ikkagi kunagi nii suurt kõhtu üldse omasin. Loodus vist ongi nii seadnud, et inimene unustab raseduse ja sünnitusega seosneva puhul need halvad asjad, et naised ometi veel lapsi ilmale tooks? 

Eelmisel laupäeval sai Annabel Meria ühe kuu vanuseks. See aeg on möödunud üsna kiirelt ja imelik on mõelda, et nii vähe aega tagasi oli mu kõht suur ja ümmargune, nagu oleksin palli alla neelanud. Rasedana oli imelik ette kujutada, et ma kunagi üldse kõhutu olin ja nii-öelda peenikeses vormis. Nüüd on jälle imelik ette kujutada, et ma ikkagi kunagi nii suurt kõhtu üldse omasin. Loodus vist ongi nii seadnud, et inimene unustab raseduse ja sünnitusega seosneva puhul need halvad asjad, et naised ometi veel lapsi ilmale tooks? 

See selleks. Seekordne postitus on ju hoopiski Annabelist ja sellest, kuidas meie esimene kuu siis möödunud on. Esimene nädal möödus vast kõige kergemalt. Enamjaolt oli vaja ainult süüa anda ja mähkmeid vahetada ja ülejäänud aja ta magas. Samas esimese nädala lõpul tulid esimesed muremõtted pähe, sest olin kuulnud/lugenud, et nii pisike laps peaks ometi valdava enamuse ööpäevast magama. Minu piiga aga oli ühel õhtul kolm tundi järjest üleval ja see tundus hirmutavalt palju nii väikese inimese jaoks, aga mis teha. Proovisin mis ma proovisin, kui tema ikka magada ei soovi, siis ega mina teda magama sundida ju ei saa ka.

Teisest elunädalast peale ongi siis tema juba uudistamiseks nii kaks korda päevas selliseid kahe-kolme tunniseid ärkveloleku aegu loonud. Mõnikord lõppevad need ka muidugi sellega, et ta end liiga üle väsitab, ning kuna ta magama ei oska jääda, siis on nutt lahti ja minul käed tööd täis, sest tüdrukut on võimalik magama saada vaid süles, enda rinna vastas hoides. Seega saavad käed ka mul ikka parajalt trenni, nii et varsti võib lausa muskleid oodata.

Päeval magamajäämisega on tal samuti aeg-ajalt probleeme. Läheduse vajadus on tal väga suur ja kui ta on minu vastas, minu lähedal, uinub ja magab ta väga kenasti. Nii aga kui ma tõusen, et korraks kööki minna või mõnd muud vajalikku toimetust ka enda jaoks teha, on tema nagu nipsti ärkvel ja rahutu ning nii pean ma oma tegemised tegema kas veidi aega jonni saatel või siis üldse need tagaplaanile lükkama ja last lohutama minema, et olen olemas ja uinugu ta aga rahulikult ka ilma minuta. Viimane variant aga ikka väga tihti ei õnnestu, oeh.

Muidu aga on tüdruk terviselt väga tubli. Käisime sel nädalal ka arsti juures ja kaalu on tema kuu ajaga endale juurde kogunud lausa 1,3 kg, nii et toitu saab ta ikka mõnuga, arvestades, et tema üks söögikord kestab keskmiselt kõigest 8-10 minutit. Pikkust on ta ka lausa 5 cm endale juurde kasvatanud, nii et esimese suuruse riietest on ta kenasti välja kasvanud ja kannab nüüd juba suurust 56, mis ka osade firmade riiete puhul tundub, et hakkab juba veidi kitsaks jääma, ent 62 on veel liiga suur.

Nutu poolelt on Annabel samuti väga usin. Igast oma soovist annab tema ikka häälega teada. „Mul on kõht tühi!“, „Mulle ei meeldi enam selili olla, võta mind sülle!“ ja „Ma ei taha üksinda magada!“ on tema põhilised nõudmised. Mõni vist nimetaks teda selle poolest lausa nii-öelda raskeks lapseks, aga ma ei teagi, kas peaks. Kui ma kord näen tema naeratust jälle, siis ununeb kõik see jonn ja nõudmine nii kiirelt, et tegelikult ju ei ole midagi hullu. :)

Loe meie tegemistest kindlasti ka minu isiklikust blogist