Kui vanemad armastavad vaid ühte last

Südant ei saa sundida. Ent mida teha siis, kui jutt käib armastusest või selle puudumisest oma laste vastu? Selle teema püstitas ajakirjas Eesti Naine mõni aeg tagasi Grethe Rõõm.

Heasüdamliku Mairiti (29) lapsepõlve iseloomustab lõputu püüdlus olla vanematele meele järele. Tüdrukutirts ei oodanud muud kui kuulda ema-isa suust tunnustavat sõna või saada pai. Vanematel jagus silmi vaid pesamuna Andra (25) jaoks.

Kommenteerib psühholoog Kersti Kõosaar:
Lapsed tajuvad väga subjektiivselt, kes on peres rohkem hoitud. Kuigi vanemad ütlevad, et kohtlevad oma lapsi võrdselt, pole see laste arvates teps mitte nii. Lapsed võivad küll olla ühest perest, kuid inimesena on nad erinevad, seetõttu ei taju nad, et neid koheldakse võrdselt. Ja sageli on nii, et vanemad eelistavad mingi põhjusel üht last teisele: ema hoiab näiteks nõrgukest, haiget last enam, isa hoolib rohkem tugevast. Iseasi, kui palju ja kuidas nad seda välja näitavad.

Enamasti ei anna vanemad endale hetkekski aru, et teevad last kasvatades midagi valesti. Nende meelest on kõik kõige paremas korras, nad käituvad oma parima äranägemise järgi ka siis, kui nad last parajasti rihmutavad või vitsa annavad. Vanemad ei mõista, et nemad teevad midagi valesti. Psühholoogi juurde tullakse abi otsima hoopis lapsele, kellega ühtäkki enam hakkama ei saada. Rääkides selgub, et üldjuhul on vanematel endal mõni tõsine probleem: kas on nad liialt ootamatult lapsevanemaks saanud või on tulnud lapse pärast õpingud pooleli jätta vms. Põhjusi võib olla mitmeid, ja alateadlikult peab vanem nendes süüdlaseks last.

On olnud juhuseid, kus vanemate omavahelised suhted on väga sassis. Selle varjamiseks võetakse laste hulgast üks patuoinas, kellega riielda. Üsna sageli on selleks keskmine laps. Esimene on tavaliselt rohkem hoitud, ja viimane on pesamuna, keskmine on nähtamatum.

Kui juhtida vanema tähelepanu tema käitumisele, põhjendab ta kehalist vägivalda enamasti kartusega, et vastasel juhul läheb laps hukka. Kui samal vanemal on kunagi hiljem süümepiinad, et ta oma last peksis, siis rahustab ta end mõttega, et pidi ju peksma, mis järeltulijast muidu oleks saanud!

Kehaline karistamine kandub justkui põlvest põlve edasi. Kui samadelt vanematelt küsida, kas nad said lapsena vitsa, siis vastavad nad jaatavalt. Neil on peensusteni meeles alandus, hirm ja häbi, mis neid tabas, kui nad said karistada. Ent põhjust enamasti ei mäletata! See tõendab, et kehaline karistamine ei täida oma eesmärki, ei hoia ära soovimatut käitumist.

Lapsed andestavad oma vanematele uskumatult palju. Kiindumussuhe tekib hoolimata sellest, et on palju julmust ja vägivalda, ja ega vanemad siis kogu aeg kurjad ole! Pisikesed rõõmsad hetked kaaluvad lapse meelest julmuse üles.
Väärkoheldud lapsele peab pakkuma tuge. Kui ta ei saa seda oma emalt-isalt, peaks seda pakkuma mõni teine talle oluline täiskasvanu, et veidigi lapse enesehinnangut kohendada.

Mida teed Sina, mitme lapse ema, et armastust võrdselt laste vahel jagada? Kas on ette tulnud, et justkui armastakid ühte last rohkem kui teist? Mis sa arvad, mis on selle põhjuseks? Kas oled ise tundnud lapsena ebavõrdset käitumist vanemate poolt...kuidas see sind mõjutanud on?

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/