LUGEJA SÜDANTLÕHESTAV KIRI: emme, millal kõik lõpuks korda saab?

Olen 32aastane Lõuna-Eestist pärit naine, kes on viimased kümme aastat Tallinnas elanud. Või mis elu see tegelikult olnud ongi. Raske on, kohutavalt raske. Ma ei saanudki sellest varem aru, aga paar päeva tagasi küsis mu väike lasteaia viimases rühmas käiv tütar mu käest küsimuse, mille peale end magamistuppa nutma lukustasin: “Emme, millal meie elu lõpuks korda saab?” 

Ma tõesti püüan kogu väest. Käin kahe koha peal tööl. Üürin Õismäel pisikest korterit ja maksud saavad alati makstud. Aga kõik ülejäänu on kogu aeg üks suur jama. Lapse kõht on täis, aga ma ei saa talle midagi üleliigset lubada. 

Paar päeva tagasi poes käies oli meie ostukorvis kaks pakki makarone, hakkliha, pudel siirupit ja pakk teed. Lapseke ei mangunud, vaid palus mind korduvalt, et võtaksime talle kasvõi väikese pulgakommi, aga ma ei saanud seda talle lubada - kõik, mis korvis oli, jõudis sinna peale telefonis oleva kalkulaatoriga konsulteerimist. 

Tunnen praegu, kuidas olen emana ebaõnnestunud. Kõik, mida oma lapsele pakkuda saan, on see, et ütlen talle õhtuti, kui väga ma teda armastan. Ometi kuulen enda järel ust sulgedes, kuidas pisikene oma voodis vaikselt nuuksub ja nina alla pobiseb sama küsimust - millal ometi kõik korda saab? 

Mõtlen viimasel ajal üha tihemini sellele, et ehk oleks tal koos oma isaga parem elu. Võibolla ma peaksin ta hoopis tema juurde elama saatma?

Buduaarile Ann