Teineteist tundma õppides…

Vahest unistasime kord kaaslasest, kel oleks üksnes veetlevad omadused. Usutavasti soovisime, et meie kaaslane oleks nägus, lahke, tugev, seksikas, rikas, naljalembene, usaldusväärne, vaimne, atleetlik, õrn ja heasoovlik.

Muidugi ei soovinud me vastupidist - inetu, haigettegev, nõrk, saamatu. Vahel üllatab partner meid mingi imelise omadusega – huumorimeelega või enneolematult abiküllase mõttega. Teinekord on tegu sõnade või toimingutega, mis meid sügavalt haavavad ja pettumust valmistavad. Ükski suhe ei kasva ega süüvi selle seguta. Me ei loo ega vormi oma kaaslast enese suva järgi. Samuti ei vali me teda väljapanekusaalist nagu uut autot ostes. Mõned inimesed lähevad iga lisanduva aastaga aina jäigemaks ja külmemaks, ent teised küllastavad oma vaimu armastuse ja soojusega.

Paljud peidavad oma tugevaimad tunded iseendasse. Tunneme kurbust, hirmu või sügavat armastust, ega julge seda teistele välja paista lasta. On hetki, mil meie kaasa saab hakkama millegi niisugusega, mis ajab meid nii endast välja, et tahaksime vanduda või kätega kallale minna. On ka vaoshoitumaid mooduseid, kuid need on sama haigettegevad. Me võime oma kaasat vaikimisega karistada või jätta endast süütu kannataja mulje, kuid sellega me ei saavuta tegelikult mitte midagi. Kui mõni tüli on lahendamata jäänud, hoidume me emotsionaalsest kontaktist oma kaasaga. Pigem püstitame endi vahele tara, kui proovime asju selgeks rääkida. Võib-olla tahame näha, kes järele annab ning esimesena rääkima hakkab ja vabandust palub. Omaette mõeldes võime seda isegi armastuse proovikiviks pidada. “Kui ta mind armastab, siis tuleb ta ise minu juurde.” Need inimesed, kes selliste asjadega mängivad, ei anna endale aru, millega nad riskivad.

Armunute tüli on riid, mis on võimendatud armukadeduse ja haavatavuse poolt, mida me oma läheduse tõttu tunneme. Kui me ei tunneks omavahelist lähedust, ei oleks meie tunded nii haavatavad ja me saaksime oma erimeelsused lahendada kergemalt. Võitluskirg armunute vahel muutub keevalisemaks ja haigettegevamaks just sellepärast, et me teineteisest nii palju hoolime ning sellepärast, et me teineteise suhtes nii tundlikud oleme. Kui me endale meelde tuletaks, et see on armunute riid, saaks me seda ka lahendada. Me ei tülitse nii sellepärast, et üksteist vihkame. Me tülitseme nii sellepärast, et armastame teineteist.

Aeg-ajalt laovad kaasad kõik välja, mida üksteisest arvavad. Pingelisel perioodil võime näidata enda halvimaid omadusi. Võib-olla tunneme end halvasti, oleme töökoha kaotanud või tunneme end vaidluses isiklikult solvatuna. Kui meile tundub, et meie väärikus ja vajalikkus kahtluse alla seatakse, kas hakkame siis üksteisele sõnade või tegudega liiga tegema? Paljusid meist on heidutanud see, kui keegi on vihaga endale liiga teinud või oleme peljanud seda, et vihahoos enesekontrolli kaotame. Me ei ole õppinud vihal ja kurjusel vahet tegema. Mõned kaasad süüdistavad kõiges alati teineteist, teistel on üks pool süüdistajaks ja teine süüdlaseks kujunenud. Mõned halvustavad ning ründavad teineteise iseloomu ja on ka selliseid, kes kunagi vihahool kartuse pärast tekkida ei lase. Mõnedele hakkab vihastamine meeldima ning nad tunnevad end ainult siis hästi. Et sellest kõigest jagu saada, aitab rääkimine. Kui on vajalik, siis vabanadame siiralt. Ei tohi olla nii ennasttäis ja ootama jääda, et äkki tema vabandab ennem või üldse sellise jutuga pärale tulla, et ma ei oska vabandada. Kes hoolib see oskab, pole olemas inimest kes ei oska vabandada. Kui me lausume, “mul on kahju, et sa end halvasti tunned”, siis väljendame ainult kaastunnet ega vabanda oma käitumise pärast, kuna me ei maini midagi konkreetset, mida kahetseme. Parim, mida me lugupidamise ja usalduse jaluleseadmiseks teha saame, on oma kaasa ees siiralt vabandada ning seda oma tegudega ka kinnitada. Kui me oskame oma suhet austusega rikastada, avastame, et hakkame nägema austuse sügavamat tähendust.

Oma suhet alustame me põnevuse, lootuste ning heade soovidega, mis on võib-olla veidi kartusega segatud. Algul paistab kõik palju romantilisem kui tegelikult. Kuid ükski püsiv suhe ei rajane ainult pideval pilvitul taeval. Sel moel võibki mõni eluraskus, mida me ei ole soovinud ega teadlikult valinud, osutuda lõppkokkuvõttes meile hoopis kingituseks. Kui suudate koos probleemid üle elada, siis see ainult tugevdab suhet. Ja kui üks osapool sellega hakkama ei saa, siis pole midagi parata. Nagu sa ütlesid: “igaüks saab sellest kunagi omal moel aru” ...kuid alles siis kui on liiga hilja!

Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, kuna võib-olla sul homme enam võimalust pole. Ela üks päev korraga ja võta igat päeva oma kaasaga kui kingitust.

/Getlin Oltre/