Reklaam sulgub sekundi pärast

SIND häirib sinu nina? Arst annab nõu, mida teha

FOTO
Foto: Karen Härms

Suur osa iluvigasid on küll peidetavad, ent suurt, kühmuga või kõverat nina peita varjata on üsnagi keeruline. Kõrva-nina-kurguarst ja üks kogenumaid ninakirurge dr Aet Saarts annab nõu, millised on lahendused, kui sind häirib sinu nina.

Kui iluviga häirib, ei ole häbiasi arsti poole pöörduda

Koroonaaeg on pannud inimesi rohkem pöörama tähelepanu oma välimusele, sealhulgas ninadele. Seda ilmestab hästi see, et kirurgide konsultatsioonidele tulijaid on oma kolmandiku võrra rohkem kui varem.

Põhjus on dr Saartsi sõnul selles, et koroona ajal nägime end rohkem ekraanidelt, kui toimusid Zoomi koosolekud. Ekraanil paistavad lihtsalt kosmeetilised vead rohkem silma. Kuid ei tasu seda võtta ka puhta kullana – ekraanil ja päriselus näeme ma tegelikult välja üsnagi erinevad.

Siiski seda, et ninakirurgi juurde põhjuseta tullakse, juhtub harva. Dr Saarts ütleb, et tema ei saa kellelegi öelda, et ära pööra oma ninale tähelepanu – kui iluviga häirib, pole häbiasi arsti juurde pöörduda. Muidugi on näiteid, kus inimesel on psühhiaatriline haigus, kus talle tundub, et ta nina on deformeerunud, aga tegelikult on see täiesti normaalne. Selliseid näiteid tuleb aga ette suhteliselt harva.

Enamasti siiski mõjutab häiriv ninakuju enesehinnangut ning pärast õnnestunud operatsiooni tuntakse end palju paremini, kui ei ole enam ebasümmeetriat, kühmu või kõverust.

Üks võimalus on täitesüstid

Laias laastus on nina muutmiseks kaks võimalust – täitesüstid või kirurgia. Siiski paneb dr Saarts südamele, et täitesüstid ei pruugi tuua oodatud tulemust, sest nende puhul enamasti nina suurendatakse. Enamasti on probleem vastupidine – soovitakse väiksemat nina. Ka on tegu pigem ajutise lahendusena, sest täitesüstide mõju kaob.

Samas sobivad täitesüstid hästi, kui ninal on mõni lohk või ebatasasus – süst täidab selle ära.

Oluliselt saab nina kuju muuta siiski vaid kirurgilisel teel

Kui on soov nina kuju oluliselt muuta, peab seda tegema siiski kirurgilisel teel. Kuid sel juhul peab otsus kindlasti olema hästi läbi mõeldud, sest igal kirurgilisel protseduuril on omad riskid ning arvestama peab ka sellega, et vahel on vaja soovitud tulemuse saavutamiseks operatsiooni korrata.

Operatsiooniga kaasnevad riskid jagunevad kaheks – need, mis tekivad kohe ja teised, mis tekivad hilisperioodil. Vahetult pärast operatsiooni võivad tekkida näiteks põletikud ja verejooksud, kuid neid üritab arst mõistagi vältida.

Hilisemaid riske jälgitakse aga lausa 1,5 aastat, mille vältel suunatakse ja hinnatakse paranemisperioodi.


Ehkki enne operatsiooni tehakse fotode 2D või 3D töötlus, ei saa ükski kirurg garanteerida, milline uus nina täpselt jääb. Vahel jääb tulemus parem, aga vahel näeb arst kohe ära, et nina päris ideaalseks ei saa.

Statistiliselt korrigeeritakse 50% rinoplastikatest teisel ja kolmandal korral. Dr Saarts rahustab, et see ei ole tegelikult suur number, sest väikseid korrektsioone tuleb ikka ette. Siiski peab arvestama, et pärast teist korda tõusevad riskid hüppeliselt – nahk ei pruugi enam nii hästi paraneda ja võivad tekkida deformatsioonid.

Kui operatsioon on läbitud, on meeldiv üllatus tavaliselt see, kui valutu ja vaevadeta on vahetu operatsioonijärgne periood – isegi valuvaigisteid praktiliselt ei vajata. Siiski tuleb pärast operatsiooni aeg maha võtta ega tohi end 2-3 nädalat füüsiliselt koormata. Ninale pannakse ka kaheks nädalaks fiksaator. Pärast kahte nädalat on umbes 4 nädala pikkune sisseelamisperiood, mil füüsilist koormust tasapisi tõstetakse.