16-aastane neiu: ma ei vaja kedagi!

16-aastane neiu: ma ei vaja kedagi!

Elukirjanike veebiajakirjas Blablabla räägib 16-aastane Tallinna neiu oma loo ning tunnistab, et ei vaja oma vanemaid ei emotsionaalselt ega materiaalselt. Ma olen 16 aastane neiu ning kahjuks ei saa ma läbi oma vanematega, seetõttu elan täitsa üksi ühes väikses ja nigelas Mustamäe korteris.

Elukirjanike veebiajakirjas Blablabla räägib 16-aastane Tallinna neiu oma loo ning tunnistab, et ei vaja oma vanemaid ei emotsionaalselt ega materiaalselt.

Ma olen 16 aastane neiu ning kahjuks ei saa ma läbi oma vanematega, seetõttu elan täitsa üksi ühes väikses ja nigelas Mustamäe korteris.

Ma olin siis 2 aastat vana, kui sündis minu õde ning tänu tema sünnile sai minust see, kes olen ma praegu. Enne teda olin pere ainus laps. Kõik keerles minu ümber- vanemad olid esimestest sammudest ja sõnadest pöördes… kuni sündis Tema. Sel hetkel ununesin mina tahaplaanile. Algas minu õe igavene tähesära. Toimusid tema esimesed sammud, sõnad, hambad jne.  

Aegamööda hakkasin teda vihkama, kui nüüd saan aru, et see kõik kasvatas minust tugevama isiksuse. Tänu sellele ei ela ma enam vanematega ja tänu sellele ei vaja ma neid enam. Õde elab veel kodus ja saab kõik, mis ta tahab vanematelt, nagu ta on terve oma elu saanud, kuid mina käin peale kooli tööl. Võib-olla vanemad ei mõista, kui raske see kõik tegelikult mulle on, aga ma ei kurda ka. Mul on oma korter, mille eest ma maksa oma rahaga, ja mul on oma elu. Mitte keegi ei käsuta mind, mina olengi enda boss ja sellest mulle piisab.
Peale kooli käin ma tööl ja koju jõuan hilja õhtul. Mõnikord juhtub, et mul jäävad koolitükid õppimata, kuid need teen ma siis vahetunni ajal ära. Vahest juhtub ka nii, kui on väga kiire päev, et ma ei jõua süüagi, aga ma olen sellega harjunud. 

Kõige väsitavam on nädalavahetustel. Kuna mul pole täiskohaga töökoht ega lepingut, pean ma alati end heas valguses näitama ja isegi siis tööle minema, kui ma ei tahaks. Mõni hommik lihtsalt surun näo patja ja üritan pisarad alla neelata. Ma tahaks mõni päev sõpradega kinno minna või Mc Donaldsisse või istuda lihtsalt teleka ees ja süüa maasikajäätist või lihtsalt lebotada kodus. Vahest ma tahaks, et mul oleks keegi, kes kiidaks mind ja näeks seda, kuidas ma rabelen. Mul oleks keegi, kes mind kallistaks, suruks mu enda vastu ja ütleks mulle, et ma teen õigesti, et ma olen tubli ja kõik läheb hästi. Kuid kui reaalsus jälle koitma lööb, saan aru, et olen raisanud 5 väärtuslikku minutit ning mul läheb kiireks.
Mul on ka imelik ebaõnn kaasas, nimelt ma jään väga tihti bussidest maha. Selle vältimiseks pean olema vähemalt 6 minutit varem bussipeatuses. Tihti seal istudes olen ma tukkuma jäänud ja bussist ikka maha jäänud. Õnneks suudan ma oma eluga kokkuvõttes hästi hakkama saada. Mu olukord ei ole just väga kiita ja ma ei ela mingis luksuskorteris, kuid mulle kõlbab küll. Mu hinded on püsivalt positiivsed ja mul on siiski töö ja oma sissetulek.

Minu eesmärkideks on saada keskharidus, minna edasi ülikooli ja saada hea töökoht. Ma juba tükk aega unistan aeroobikatreeneri kohast, nad tunduvad alati nii enesekindlad ja endaga rahulolevad. Mulle meeldib väga trenni teha. Varem käisin ma jõusaalis ja aeroobikas, kuid praegu ei ole mul aega enam käia ja ausalt öeldes ei oleks mul selleks ka raha. Kui juba nooremana olin valmis kodust lahkuma, et oma unistusi teoks teha, elada nimelt üksi, sõltumatult nendest, kes minust eriti ei hooligi, siis usun, et suudan ka nende eesmärkideni jõuda. Küll läbi vaeva ja viletsuse, kuid siiski iseseisvalt.

Ma ei ole kunagi eriti viriseja tüüp olnud ja ma üritan ka praegu mitte viriseda, kuid pean tõdema, et vahepeal on raske küll ja koju vanemate juurde  naasemine tundub parim valik. Aga ei, ma ei tee seda, sest see tähendaks seda, et jälle mossitan ma oma toas, kuulan oma vanemate virisemist mõttetute pisiasjade üle. Nagu näiteks see, et mu voodi on tegemata. Ma tean küll, et see pole kena, kuid kui mul on kiire igale poole ja palju muid tähtsaid asju teha, siis ausalt öeldes see tegemata voodi ei ole mingi probleem. Aga nemad teevad sellest probleemi. Jap, vanemate juurde ma tagasi ei läheks! See oleks ainult mu närvide söömine. Ma ei taha enam taluda seda, et nad näevad ainult minus puudusi ja mu veel tegemata asju ning ei märka mitte ühtki mu korda saadetud saavutust.
 
    Võin öelda, et minu elu on olnud huvitav ja pungil väljakutseid. Juba väiksena hüljati mind emotsionaalselt ja hiljem ka materiaalselt, mis on palju raskem. Ma ei ole pettunud või muud sellist oma õe sünni pärast, tegelikult ma olen kõigega rahul. Mõnes mõttes ma olen isegi õnnelik, minu arust on see kõik teinud minust väga iseseisva ja tugeva inimese.
Ma olen kindel, et kõik on saavutatav, kõigega on võimalik hakkama saada, kui väga tahta. Mina usun endasse ja ma tean, et ma saan hakkama! Kõik mis ma elus teen, teen endale ja ma kavatsen seda võimalikult hästi teha.

 Loe põnevaid lugusid ja uudiseid populaarselt elukirjanike veebilehelt Blablabla.ee