Gerda lugu: halvad suhted ämmaga rikuvad mu pereõnne

Kui sa teaksid, et sa ei hakka kunagi oma ämmale meeldima, kas sa ikka valiksid sellesama mehe? Armastus on ilus ja tugev tunne, aga halvad suhted ämmaga võivad muuta pereelu õudusunenäoks. Sellisest kogemusest kirjutas Buduaarile 27-aastane Gerda.

Meil on kahte sorti sugulasi - veresugulased ja sisserännanud sugulased, kelleks on elukaaslase või abikaasaga kaasa tulevad ämmad-äiad, mehe õed ja vennad ning kaugemad sugulased. Ütlen omast kogemusest, et väga oluline on valida mitte ainult meest, vaid ka tema sugulasi, sest enamus mehi siiski armastavad ja austavad oma vanemaid, kelle suhtumine sinusse mõjutab ka sinu lähisuhet oma mehega. Kui sa ämmale ei meeldi, siis on ta nõus aastaid ootama, et teie suhte mõõnaperioodil meest julgustada sind maha jätma.

Olen ise selline minia, kes ei meeldi oma ämmale. Põhjus on väga lihtne - talle ei meeldi minu perekond ja kunagi minevikus on mingid asjad juhtunud minu ema ja äia vahel, mille peale ämm on väga vihane ning peab minu ema kergemeelseks naiseks ning mind vallaslapseks. Kuigi oma aja kohta oli tõesti mu emal päris mitu meest, mis siis ei olnud nii tavaline asi nagu tänasel päeval, kus naised vahetavad iga kolme aasta tagant meest, siis minu ema ja äia vahel ei olnud tegu armuafääriga minevikust. Vähemalt nii vannub mulle mu ema. Ta lihtsalt töötas koos minu praeguse äiaga ja nad said väga hästi läbi ja kuna minu ema kasvatas mind valdavalt üksi ning praegune äi oli töö juures tema kabinetikaaslane, siis aitas ta nii mõnikord meie perekonda. Äi oli lihtsalt suure südamega mees, nagu mu ema ütleb. Meil ei olnud autot ja siis see mees aitas paar korda sõitmise osas, nt tõi minu vanaema Tartust haiglast koju.

Sealt väga kaugest ajast aga tekkis minu ema ja praeguse ämma vahel probleem. Varajases nooruses mulle ei meeldinud mu praegune mees ja koolis ei pannud me teineteist tähele, sest vanusevahe oli viis aastat. Siis käis kumbki oma teed ja saime korralikult tuttavaks alles siis, kui tema juba töötas ja mina käisin ülikooli teisel kursusel. Rääkisin emaga kohe alguses, kui oma mehega käima hakkasin, ja ema ütles, et tema ei näe mingit probleemi, tegu on tubli ja korraliku perekonnaga ja perepoeg ehk siis minu kallim on väga sümpaatne inimene. Ämm aga keelas algusest peale minu mehel minuga suhtlemise ära, mees muidugi ei kuulanud teda ja tänaseks oleme 6 aastat koos olnud ning kasvatame 3-aastast tütart. Loomulikult on kooselu jooksul kõike ette tulnud nagu korralikus eesti peres, oleme ka ühe korra lahku käinud, see oli minu raseduse ajal, kui olin üliemotsinaalne ja viskasin mehe välja, kes sõpradega pidusema läks ning raseda naise koju jättis. Siis olime eraldi kaks nädalat. Ja hiljem on ämm mulle öelnud, kui õnnelik ta sel ajal oli ja kuidas tema poja energia oli hoopis parem ja positiivsem, nagu oleks haigusest vabanenud. Kujutate ette, ämm oli rõõmus, et tema poeg oma viimase vindi peal rasedast naisest lahku läks!

See oli kõik mitu aastat tagasi ja suhte alguses mees rahustas mind, et küll ta ema maha rahuneb, kuid kahjuks ei ole kuue aasta jooksul midagi paremaks läinud. Ei aita ka see, kui ma annan endast parima, et neid suhteid kuidagi parandada - ostan reisidelt talle asju ja teen tähtpäevadeks kalleid kinke, kutsun teda endaga teatrisse, valmistan tähtpäevadeks osad toidud tema lauale ja hoolitsen selle eest, et tema lapselaps ehk minu laps temasse hästi suhtuks. Ta näeb minus ikka sohilast ja ema moodi kergemeelset naist, aga sõltumata sellest, mis tegelikult juhtus 20 aastat tagasi, siis mina ju ei ole selles kuidagi süüdi ega vastutav ja seda ta ei tunnista. Kuna ämma ja ema vahel on suur vaen, siis loomulikult veedame ka oma pere jõulupeod eraldi - tavaliselt näeb see välja nii, et äia ja ämma majas on suur sugulaste pidu ja minu ema istub üksi oma kodus, käib jõululaupäeval kirikus ja siis süütab küünla, sööb isetehtud jõulurooga ja vaatab televiisorit. Teda seltskonda ei kutsuta, mul on seda kurb ja valus vaadata ning siis ongi tavaliselt nii, et veedame pool õhtut oma perega minu ema juures ja pool ämma juures, et asi oleks võrdne. Ma unistan vaatepildist, kus mu ema ja ämm oleks head sõbrannad ja rõõmustaksid koos oma laste uue pere üle, aga reaalselt on olukord selline, et nii mõnelgi korral tuleb tahtmine hoopis lahku minna, sest ka mina tahan oma perekonda ja eelkõige ema kaitsta ja hoida.

Kui on minu või meie tütre sünnipäev, siis ämm keeldub tulemast peole, kui kohal on minu ema. Ämma viha kasvab aastatega ja tundub, et ta hakkab oma suhtumist välja näitama ka juba minu tütrele, kes ei saa küll kõigest veel aru, aga kuulsin ise, kuidas ämm käskis lapsel toas sussid jalga panna ja laps ütles talle, et emme ei käse susse panna ja lubab paljaste varvastega olla, mille peale ämm ütles, et su ema on hoolimatu ning ju tahab, et sa jääks haigeks. See kõik on nii raske, olla perekonnas koos inimesega, kes sind vihkab ja tegelikult ilma põhjuseta. Mees on ämmaga rääkinud, äi on ämmaga rääkinud ja isegi minu ema on proovinud rääkida, aga ämm on nii kangekaelne ja ei saa aru, et ta hävitab oma käitumisega oma poja ja pojatütre elu. Oleme rääkinud ka sellest, et saata ämm kuskile teraapiasse, aga inimest ei saa ju aidata, kui ta ise probleemi ei näe. St ta näeb probleemi, aga probleem olen mina ja ütleb, et kui mina perest kaon, siis kaob ka probleem. Vähe sellest, ta lükkab oma pojale ette ka oma sõbrannade tütreid, lootuses, et äkki ta poeg armub ära mõnda heast perest pärit vanatüdrukusse :).

Õnneks on meil mehega asjad korras ja mees ainult naerab nende ürituste peale. Aga ikkagi, ma ei tea, kaua ma veel jaksan vastu seista sellele vastupanule. See on nagu vähk, mis sööb mind seestpoolt ja mul võib olla ju kõrval toetav ja armastav pere, kuid see ei vähenda valu, mida tekitab mulle suhe ämmaga.

Buduaarile Gerdalt

Kui sul on oma lugu rääkida elust ja inimsuhetest, siis saada see aadressile [email protected], iga avaldatud loo eest honorar 10eurot.