Isabella lugu: mu ema on tibi ja mul on häbi

Kindlasti on teile silma jäänud mõni tikk-kontsadel solaariumis ära praetud (viimasel ajal siiski isepäevituvate kreemidega kokku mäkerdatud) liibuvates riietes piitspeenike blondiin. Võibolla olete isegi üks nendest. Ta võib olla vabalt 15, aga samas võib ta olla ka 25, 35, 45. Kindlasti nõustute minuga, et need viimased, ma mõtlen 45-sed, on kõige hullemad ja häbiväärsemad.

Need vananenud tibid justkui ei saa aru, mida tähendab oma eale vastavalt käituda ja riietuda. Kõik naeravad nende üle, välja arvatud nende sõbrannad, kes on samasugused tibid. Tõenäoliselt see mind ei häiriks, kui ma iga päev isiklikult selle probleemiga kokku ei puutuks. Minu ema on 45 ja vastab eelpool toodud kirjeldusele. Kahjuks. Mul on tema pärast väga häbi. Kui ma emaga linnas või kuskil avalikus kohas kokku jooksen, siis palun jumalat, et ta mind ei märkaks, sest mul on häbi oma sõpradele öelda, et see ongi minu ema. Nagu arvata võite, siis mina pole tema moodi. Olen igas mõttes isasse - pigem boheemlaslik kui ülevindi tibilik. Kui ma oma ema näen, siis alati mõtlen sellele, et huvitav, mida mu isa temas leidis. Ja siis ma vastan iseenda eest - ju ajasid ta pea segi need peenikesed pikad jalad ja blondid kiharad. Midagi muud siin lihtsalt pole. Ta ei oska isegi süüa teha ega pesu korralikult triikida. Kui veel väike olin ja emaga koos elasin, siis tegin neid töid kodus mina. Kogu tema maailm tiirles siis ja tiirleb ka nüüd sõbrannade, töö (ilusalongis), väljaskäimise ja uute asjade ostmise ümber. Mina pole teda kunagi huvitanud ja mäletan hästi, kuidas lasteaias ja algklassides iga reede pärast kooli mind sugulaste juurde nädalalõppu veetma saadeti. Ikka selleks, et "mul oleks lõbusam nädalalõpp". Aga tegelikult selleks, et ema saaks end “raskest nädalast tuulutama minna.” Kas mind oli või ei olnud olemas - see talle eriti korda ei läinud, sest tal oli kogu aeg väga kiire. Ta polnud julm või ebameeldiv, närviline või agressiivne - tal olid lihtsalt teised huvid kui lapsega tegelemine. Mäletan, kuidas ma ükskord nutsin ja palusin, et ema ära mine täna välja ja teeme midagi kahekesi koos, sest ma ei tahtnud üksi koju jääda. Sellepeale kostis ta aga, et ta peab mulle uut isa otsima minema. “Sa ju tahad endale isa, onju?” Loomulikult ma tahtsin isa ja ta teadis seda väga hästi. Loomulikult lootsin, et  see uus isa oleks normaalsem kui mu ema on.  Midagi siiski ei toimunud ja kuigi pidevalt käis mõni mees mu ema juures külas, siis ühtegi tõsiselt võetavat isakandidaati meie koju sisse ei kolinud. Ja ega ema väga neid ka ei otsinud - tundus, et talle meeldiski selline liblika elu - käib ja lendab ja saab kingitusi, aga midagi tõsist ei loo. 

Ta on täpselt selline nagu 15 aastat tagasi. Vahel ma mõtlen, et kuna ja kas ta üldse muutub pärisemaks. See on lihtsalt uskumatu, kuidas inimene täiskasvanuks ei saa. Kui ma talle seda ette heidan, siis ta vaatab mind suurte siniste silmadega ja imestab, et miks mulle ei meeldi nooruslik ema. Tema arvates tahab iga tütar just sellist ema endale ja tema meelest kõik mu sõbrannad kadestavad mind, kui lahe ema mul on. Tegelikult see kahjuks nii pole. Ma tahaks, et mu ema oleks mu autoriteet ja ma ei peaks kuulma linna pealt imelikku juttu tema kohta ning vastama tuttavate küsimustele - kas mu ema on strippar või tantsija? Ja miks ta end nii palju meigib või kuidas ta nii pruun on või miks tal on talvel seljas miniseelik. Kui ma koolis käisin, siis lootsin ma alati, et ema ei tule kooli lastevanemate koosolekule, kus kõik näevad välja harilikud ja viisakad, ning minu ema näeb välja, nagu ta läheks koosolekult otse ööklubisse tööle. Loomulikult siis ma ei osanud seda nii mõelda ja sõnastada, aga ma mäletan, kui piinlik mul alati oli, kui ta õpetaja rääkimas käis või kooli jõulupeole ilmus. Ta ei ole minu vastu hoolimatu ja halb, ta on lihtsalt üks vananenud tibi, kes ei oska või ei taha sellest rollist välja tulla. Kahjuks.

Loodan, et kõik teie, kes te end selles loos ära tunnete ja kellel on kodus lapsed, mõtlete natuke minu jutu peale. Äkki see säästab teie lapsi ja äkki neil on võimalik tibiema asemel normaalne ema endale saada.