Kersti lugu: elasin raskelt üle oma raseduse katkemist

Otsustasin kirja panna ka oma loo Buduaari lugejatele, sest lihtsalt pean selle endast välja laskma. Ma olin 24, kui mu rasedus ootamatult katkes. See juhtus suvel ja olin siis 14 nädalat rase. Olin tulnud just Rootsist Eestisse ja sõitsin bussiga oma mehe juurde. Bussi pealt tulles otsustasime ka toidupoest läbi käia. Kuna tol päeval oli meeletult palav ilm ja mu rasedus oli niigii raskelt alanud, kukkusin ma poes kokku.

Ma ei mäleta sellest midagi, mäletan ainult, kuidas mingi vanamutt kommenteeris, et ei tasu siis nii palju narkot võtta. Kiirabi saabus kiirelt, jõudsime haiglasse ja olin paar minutit vastuvõtus, kust edasi viidi mind teisele korrusele ja suunati palatisse arsti ootama. Kui arst tuli, küsis ta mõned küsimused ja siis läksime läbivaatusele. Mäletan, et arst veel küsis, kas mul kõht valutab ja määrib? Mina vastasin, et jah. Kiiresti oli selge, et minu laps ongi läinud. Täpsemalt sellest kirjutada ma hetkel ei suuda...

Sain peale viit haiglas veedetud päeva koju, raske oli hakkama saada selle kaotusega. Eriti kui nägin oma kotte sorteerides asju, mida olin reisilt kaasa ostnud oma tulevasele lapsele. Minu suureks imestuseks ei olnud minu kõrval mulle kõige kallimat inimest - minu meest. Ma ei oska öelda, mida ma temalt ootasin. Võib-olla lihtsalt seda, et ta oleks mu kõrval, võtaks mind kaissu, silitaks mu pead, hoiaks mu kätt. Ma ootasin selliseid lihtsaid asju, mis olid mulle samas väga tähendusrikkad. Eriti minu jaoks raskel ajal. Kuid ta oli nii eemalolev, ükskõikne, tuim ja ei rääkinud minuga. Alati, kui mina soovisin rääkida, kui valus mul on, ja kui raske on mul taluda, et mu last ei ole ning et mees selline minuga on, vastas ta vaid, et on väsinud ja tahab magada.

Niimoodi ma kannatasin ja alati, kui oli juba tundumas, et kõik on korras, teatas keegi meie suguvõsast, et saab lapse. Alati, kui televiisorit vaatasin, vaatas mulle sealt vastu armas plikatirts või sattusin saatele, kus oli juttu rasedusest või selle katkemisest. Poodi minnes jäid mulle alati silma ilusad lasteriided või rõõmsad rasedad koos oma õnnelike meestega, kes nende kõhtu silitasid. Ma olin nagu mustas augus, mul oli kõigest suva. Ma lasin ennast totaalselt käest, istusin päevad läbi toas, lamasin diivanil teki all. Ma ei pööranud ei enda välimusele ega millelegi muule tähelepanu, mul oli täiesti ükskõik, kas ma olin söömata üks, kaks või kolm päeva. Kogu selle aja ei olnud mulle toeks mu meest, mitte kordagi ei uurinud ta minult, kuidas ma ennast tunnen, kuidas mul läheb, kas ma olen söönud. Isegi kui ta mind nutmas nägi, ei teinud ta välja sellest. Ma otsustasin ka temaga rääkida, sest tajusin ja arvasin, et ta leinab omamoodi, kuid mingit vastust ma ei saanud ja ausalt öeldes ei viitsinud ma pinnida ka. Ta läks oma igapäevase eluga edasi, käis väljas, oli sõpradega, tegeles oma hobidega ja käis vanematel külas.

Lõpuks suutsin oma peas natuke korda luua ja mõtlesin, et ma abiellusin ju ometi inimesega, kellega ma pean koos olema nii heas kui halvas, nii mures kui rõõmus. Just see lause sai lõplikult otsustavaks teguriks meie suhtele - ma lahutasin oma mehest, sest ma nägin, et halvas ja mures ei olda minuga, nii nagu oldi mulle lubatud. Ometi üritasin ma kõike, üritasin meid saada kahekesi nõustaja juurde, üritasin temaga rääkida, kui mul valus oli.

Minu lapse surmast on möödas aasta, kuid see piinab mind ikka. Elan üksi, sügisest lähen tagasi Rootsi tööle ja õppima, kuid mitte miski ei suuda mu mälust kustutada pilti, mille ma sinna maalinud olin - õnneliku lõpuga õnneliku perekonna kuvandit.

Buduaarile Kerstilt

PS! Kui sul on oma lugu rääkida, mis on teistele õpetlik või huvitav, siis saada see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar 10eurot kätte.