Kristiina meenutab teismeiga: tahtsin end tappa, sest ema tegeles teiste lastega

Kristiina meenutab teismeiga: tahtsin end tappa, sest ema tegeles teiste lastega

Värskes teismeliste ajakirjas Buduaar Teen saavad head nõu nii teismelised kui nende vanemad, kuidas muuta murdeeas omavaheline läbisaamine paremaks. Paljud teismelised on selles vanuses väga õnnetud ning vanematel ei jätku teinekord silmi ja aega, et seda tähele panna. Nüüdseks täiskasvanuks saanud Kristiina rääkis meie ajakirjale oma loo, kuidas 13-aastasena soovis ta siit ilmast lahkuda, sest arvas, et ema teda ei armasta. Õnneks saadi selles peres psühholoogilt abi…

Värskes teismeliste ajakirjas Buduaar Teen saavad head nõu nii teismelised kui nende vanemad, kuidas muuta murdeeas omavaheline läbisaamine paremaks. Paljud teismelised on selles vanuses väga õnnetud ning vanematel ei jätku teinekord silmi ja aega, et seda tähele panna. Nüüdseks täiskasvanuks saanud Kristiina rääkis meie ajakirjale oma loo, kuidas 13-aastasena soovis ta siit ilmast lahkuda, sest arvas, et ema teda ei armasta. Õnneks saadi selles peres psühholoogilt abi…

Kristiina jutustab: “Mäletan et tahtsin teismelisena korduvalt endalt elu võtta, sest olin pere vanim laps ja mulle tundus, et ema armastab teisi lapsi rohkem. Väiksemad lapsed said alati rohkem tähelepanu ning nende muredega tegeleti, samal ajal kui mind isegi ei kallistatud enam, kui koolis oli halb päev. Selle asemel öeldi mulle, et sa oled suur ja tubli ja saad hakkama. Võib olla ma tõesti tundusin suur ja tubli võrreldes väikese õe ja vennaga, aga tegelikult olin ka mina ju veel siis väike, vähemalt ma tundsin ennast nii.  

Kui esimest korda tablette neelasin, siis viidi mind haiglasse ja sealt välja pääsedes sain vanematelt sõimata. Teisel korral saadeti mind psühholoogi juurde. Selline käitumine andis mulle veel tugevama sõnumi, et minust hoitakse eemale ja minuga seotud probleeme peavad lahendama võõrad inimesed.  Kõik, mida ma ootasin ja lootsin, oli tähelepanu ja see, et ema üheks päevaks need tüütud teised lapsed ära annaks ja minuga jäägitult aega veedaks, nii nagu see oli varem. Psühholoogist oli siiski abi, sest tema rääkis emale selle jutu edasi, mida mina olin talle rääkinud ning ema sai sel viisil teada, kui suure stressi käes ma elan. Ta sai esimest korda lõpuks aru, et ka 13-aastane on veel laps. Olukord muutus väga palju ja selgus, et kõik oli kinni selles, et ma tegin omas peas mingeid järeldusi ja otsuseid selle asemel, et rääkida vanematele, mida ma tunnen ja kardan. Vaja oli lihtsalt see olukord üheskoos ära lahendada ja lahti rääkida.  Nüüd olen ise kahe väikese lapse ema ja paraku ongi nii, et see ulakam laps, kes on tihti poiss, saab rohkem tähelepanu, sest parem laps saab endaga ise hakkama. Aga tänu oma kogemusele katsun ma nüüd alati meeles pidada, et ka hea laps vajab vähemalt sama palju tähelepanu.”

Kuidas möödus sinu teismeiga? Kas mäletad oma esimest tõsist depressiooni?

 

Buduaar.ee