Manipuleerimine paarisuhtes ja selle mõju lastele

Pere on meie emotsionaalne tagala, kust saame argipäeva asise ja karmi reaalsusega kohanemiseks vajalikku meelekindlust ja toetust.
Probleemide ja konfliktide eest võime põgeneda, aga oma pere eest ei põgene. Igal õhul läheme ikkagi lõpuks koju. Pereringis laadime oma turvatunde, enesehinnangu ja südamesoojuse akut. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema.

Pere on meie emotsionaalne tagala, kust saame argipäeva asise ja karmi reaalsusega kohanemiseks vajalikku meelekindlust ja toetust.
Probleemide ja konfliktide eest võime põgeneda, aga oma pere eest ei põgene. Igal õhul läheme ikkagi lõpuks koju. Pereringis laadime oma turvatunde, enesehinnangu ja südamesoojuse akut. Vähemalt ideaalis peaks see nii olema.

Kuid mida teha siis kui tagalas käib sõda – mitte tuline „asjad lendavad“ ja „silm sinine“ võitlus, vaid varjatud, vaoshoitud, kuid ometi ärritavalt tajutav ja tuntav? Külm sõda, kus pereliikmed on abitud marionetid manipuleeriva kindrali käes. Abitud mitte seepärast, et oleks võimetud vastu sõdima, vaid sellepärast, et nad ei taha võidelda kellegagi, kes on kallis ja oma, ja kes võibolla ise ei saagi aru, et manipuleerib armsate inimestega.
Iga pereliige on hoopidele vastuvõtlik. Eriti tundlikud on lapsed, nende pingeseisund ja ahistusetunne väljendub sageli vastuhaku, jonnihoogude ja haiguste näol.

Selline stsenaarium käib hetkel Karli kodus. Peale mõningast puiklemist oli ta valmis sellest ka rääkima.

Karl (32) on olnud abielus 6 aastat, tal on kena naine ja kaks toredat last, vanuses 2 ning 5 aastat. Tööl läheb tal päris hästi ja perel on kõik vajalik olemas, et mugavalt ära elada. Ometi on ta murelik ja ei taha enam õhtuti koju minna.
Palusin tal sellest lähemalt rääkida.
„ Ma ei saa oma naisest enam aru. Kunagisest kenast ja armsast naisest on saanud paras fuuria. Ta pole justkui rahul millegagi ja norib pidevalt tüli. See pole otsene näo täis sõimamine, vaid selline varjatud torge või sarkastiline pilge. Ta lihtsalt toriseb: kord on mul kole särk seljas või on lapsele valed riided pandud, ei saa vaadata telekat,  sest lapsed segavad; olen halb isa, ei tegele piisavalt lastega ja üleüldse on kõik halvasti. Ta pahandab tihti ka lastega kui need midagi segamini ajavad või liiga kõvahäälselt mängivad. Kui mina lastega räägin või neile mingeid korraldusi jagan, siis ta nullib need ära ja teeb justkui selgeks, et minu juttu ei peagi kuulama. Ega lapsed mind eriti kuulagi  enam. Vahel  nähvab naine midagi teravat meile kõigile  ja saadab lapsed minu juurde, kui nad ta lähedust otsivad või siis ohkab südamest ja vaikib külmalt, ignoreerib mind kui temaga räägin .
Kõige rohkem häirib mind see, et ta halvustab mind laste kuuldes ja mina ei saa midagi teha. Püüan siis millestki muust juttu teha. Ei taha lihtsalt naisega tülitseda. See justkui innustab teda veelgi ja õiendamine jätkub.
 Sellistel puhkudel üritan säilitada enesekontrolli, sest ei taha, et lapsed kannataksid ja näeksid kuidas isa ja ema tülitsevad . Ometi tunnen pahameelt ja trotsi. Tunnen nagu ta ei hindaks mind ja seda, mida ma meie pere heaks teen. Tavaliselt saadan siis lapsed teise tuppa ning kodurahu huvides  püün vaikselt sel teemal rääkida. Kuid enamasti jäävad need vestlused tulemusteta. Naine vabandab,mingi aja on tähelepanelik ja väga hea – küpsetab, kraamib ja peseb, tegeleb lastega, on minu suhtes armastusväärne ja helde. Mõne aja möödudes kordub aga  kõik taas. Sarkasm, pahameel ja vaikne mõnitamine, eriti laste kuuldes. Paistab nagu ta kasutaks lapsi selles suhtes ära – ta teab, et nende kuuldes ei ütle ma midagi, olen madalam kui muru.
Kahjuks on see komejant meie suhtele mõju avaldanud.  Me  pole enam nii lähedased ja ka lapsed on riiakaks ja jonnakaks muutunud. Väiksem isegi lööb mind vahel ja ütleb, et issi on loll. Olen mures ja ei tea mida teha. Ma ei saa aru mis mu naisega lahti on!”

Mis nõu Karlile anda? Et ta püüaks naisega uuesti rääkida, uuriks välja, mis on naise pahameele ja tujutsemise tegelik põhjus? Võibolla pöörab ta naisele liiga vähe tähelepanu, võiks olla romantilisem, hoolivam? Naise käest tahaks küsida, miks ta manipuleerib oma lastega? Miks ta ei räägi mehega sellest, mis teda tegelikult häirib või vihastab? Kindlasti ei ole tema süveneva pahameele ainus põhjus mänguhoos segamini aetud tuba või mehe vedelema jäänud mustad sokid.

Mis on manipuleerimine ja miks seda kasutatakse?

Manipuleeriv inimene ei anna teistele selgesõnaliselt  ja otse teada, mida ta soovib ja ootab, vaid püüab oma eesmärke saavutada mingeid kaudseid teid kasutades (ohkamine, näomoonutused, hirmutamine, ähvardamine, arusaamatud vihapursked jne.). Sageli ei saa inimene ka ise aru mida ja milleks ta teeb.
Teised tajuvad manipuleerimist sageli selle kaudu, et sõnad ja kehakeel erinevad.

Naised on osavamad manipulaatorid kui mehed. Võibolla sellepärast, et neid on maast madalast õpetatud oma negatiivseid tundeid talitsema ja sisemised reeglid ei luba paluda seda mida otseselt vajatakse. Raske on paluda kasvõi lihtsalt tunnustust ja tähelepanu või väljendada seda, mis teeb haiget või vihastab. Lihtsam on oma tundeid eirata ja soove alla suruda. Kuid need allasurutud tunded leiavad ikkagi väljapääsu pahuruse, etteheidete ja nägeluste näol.
Tihti kaasatakse omavaheliste suhete klaarimisse ka lapsed. Kui ema ja isa on vaenujalal, läheb lapse heaolu ja areng neil meelest. Last võidakse kasutada relvana, et saavutada oma eesmärke. See seab lapsed kahetsusväärselt nõutusse ja kaitsetusse rolli ning see on kõike muud kui kasulik nende arengule.
Neist saavad puhvrid ema ja isa vahelistele pingetele.

Ka Silver oli nõus rääkima oma kogemusest.

Silver (34) on lahutatud. Tal on esimesest abielust 12 a. poeg. Pojast rääkides on Silver nukker.
„ Me kohtume suhteliselt harva. Ta on alati olnud rohkem emme poeg ja nüüd kus ma tema emaga enam 3 aastat koos ei ela, oleme võõrdunud. Marian (eksnaine) elas lahutust väga raskelt üle ja ähvardas, et ei lase mul enam pojaga kohtuda. Loomulikult ma kohtun pojaga, kuid mitte nii tihti kui tahaksin. Laps lihtsalt saadetakse vanaema juurde või siis korraldatakse talle muud tegevust, nii et tal lihtsalt pole aega isaga kohtumiseks. Mul on ka kahtlusi, et Marian ei suutnud oma kibestumist varjata lapse eest ning rääkis talle, et issi ei armasta enam ka teda. Poiss on kuidagi ükskõikseks  ja tujukaks muutunud. Ütleb mulle vastu ja ülbitseb. Me lihtsalt ei klapi enam nii nagu varem. Ka koolis on tal probleeme –õppeedukus on langenud ja kakleb teistega.  See pole kindlasti tõsi, et ma temast ei hooli – ta jääb alati mu pojaks.
Tema emaga kohtudes olin ma liiga noor ja me lihtsalt ei sobinud. Armusin lõpuks teisesse naisesse.Nüüd olen vabaabielus naisega, keda väga armastan ja meil on väike tütar (1a). Loomulikult aitan materiaalselt ja füüsiliselt ka Mariani ja oma poega nii hästi kui suudan. See on tekitanud pingeid mu praeguses suhtes, sest Marian helistab päris tihti ja leiab erinevaid põhjuseid, miks peaksin talle appi minema mõningaid asju korraldama. Kord on see  tilkuv kraan, siis suvila saunaahi, pojale vaja trenni järele minna, arsti juurde, lastevanemate koosolekule jne. Vahel Marian lihtsalt helistab ja kurdab kui raske tal on üksinda poega kasvatada ja rahaliselt hakkama saada. Poisile on ka pidevalt midagi vaja: uusi riideid, trennivarustust, sünnipäevaks arvuti, klassiekskursiooniraha Saksamaale jne. Loomulikult saab poeg kõik vajaliku. Kuna ma ei saa olla alati ta kõrval, siis vähemalt proovin talle anda kõik, mis minu võimuses.”

Kas see on manipuleerimine või mitte? Poja eest peab ju ometi iga vastutustundlik isa hoolitsema ja seda Silver ka teeb. Kuid ikkagi, kas Marian mitte ei kasuta Silverit ära, et vältida täit vastutust oma elu ja poja kasvatamisega hakkama saamisel? Silver toetab ja abistab. Pealtnäha nagu polegi probleemi, kuid kas kõik osapooled on ka rahul selliste asjade käiguga? Mida tahab ja tunneb väike poiss? Kas keegi seda tema käest üldse küsib? Ja samas ka Mariani enda isiklik elu – kas ta elab seda täisväärtuslikult ning aktiivselt? On ta üldse endale teadvustanud, et tema ja Silveri suhe on läbi?
Silver on omale uue kaaslase leidnud, tema aga mitte…
 

Katrin Niit
Buduaari arhiiv