Martini lugu: pärast lapse sündi ei jätku naisel minu jaoks aega

Martini lugu: pärast lapse sündi ei jätku naisel minu jaoks aega

Lapse sünd on väga ilus asi ja lähendab paare. Lapsed nõuavad vanemate tähelepanu ja nendega on palju tegemist, kuid selle kõrvalt ei tohiks ära unustada mehe ja naise omavahelist kvaliteetaega. 

Lapse sünd on väga ilus asi ja lähendab paare. Lapsed nõuavad vanemate tähelepanu ja nendega on palju tegemist, kuid selle kõrvalt ei tohiks ära unustada mehe ja naise omavahelist kvaliteetaega. 

Olen oma naisega juba neli aastat abielus olnud ning meil on kahe ja poole aastane tütar. Enne lapse sündi oli meie elu nagu ikka – tegime kõike koos, meil jätkus teineteise jaoks aega, saime kaua magada, õhtusööke nautida jne.

Pärast lapse sündi see kõik muutus. Kuid meil on õnneks lapsega vedanud – ta magas pisikesena terve öö, ei olnud tal gaase ega midagi, samuti ei teinud ka hammaste tulek valu. Mina sain ka naist palju aidata, kuna laps sõi piimaasendajat. Tänu sellele sain ma suurepäraselt ka öösel lapse toitmisega hakkama, ilma et oleksin pidanud naist äratama. Naisel ei olnud mingit sünnitusjärgset depressiooni, muresid kaaluga ega muid meeleolu kõikumisi. Kõik möödus sama rahulikult nagu raseduse ajal ja enne seda, ainult ühe väikse erinevusega – minu naisel ei jätku enam üldse minu jaoks aega!

Kui ma teen ettepaneku kuskile koos minna, kas välja sööma, teatrisse, kinno või niisama kellelegi külla, ei taha naine ilma lapseta kuskile minna. Minu arvates on laps juba piisavalt vana, et ka meie saaksime koos aega veeta, siinkohal ei mõtle ma seda, et me lapse igal nädalavahetusel vanaema juurde jätaksime, või et me peaksime mitmeks päevaks kuskile ära kaduma, vaid just mõnda õhtupoolikut või mõnda tundi nädalavahetusest vaid meie kahe jaoks. Pidevalt rõhub mu naine ainult sellele, kui tähtis on minul isana oma tütrega kvaliteetaega veeta, aga sellest ta aru ei saa, et minu jaoks on tähtis kvaliteetaeg ka temaga.

Kui ma olen oma naiselt küsinud, et miks ta ei taha last vanaema juurde viia, on ta lihtsalt vastanud, et teised ei pea meie last hoidma, et laps võib meiega kaasa ka tulla.

Samuti ei tasu rääkida ka õhtusest ajaveetmisest. Naine magab lapsega koos voodis, kuna leiab, et nii väike laps peab saama ema kaitset tunda. Mina saan heal juhul voodisse vaid siis hiilida, kui tema juba magab. Kui see aga ei õnnestu, magan lihtsalt diivanil ja jällegi ei tee mu abikaasa sellest mingit numbrit.

Mina ei oska ausalt öeldes enam midagi välja mõelda. Kas tõesti pean ootama niikaua, kuni laps on täisealine ja valmis oma elu peale minema? Sellest muidugi kasu ei ole, kuna naine räägib juba praegu, kuidas võiks lapsele ehitada meie kõrvalkrundile oma maja, et ta ikka meie läheduses elaks.

 

Buduaarile Martinilt

 

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see info@buduaar.ee. Iga avaldatud loo eest honorar.