Naiste Varjupaik aitab meeste poolt väärkoheldud naisi

Kas teadsid, et enamasti kannatavad naised mehe poolse vägivalla all 7-10 aastat enne kui Naiste Varjupaigaga ühendust julgevad võtta? Tartu Naiste Varjupaiga abivalmis töötajad olid lahkelt nõus vastama Buduaari küsimustele Naiste Varjupaiga kohta. Kuidas sinna satutakse, milline on sealne argielu, kuidas üldse teha see samm, et varjupaiga poole pöörduda?

Kadri Põldma
[email protected]

Kust ja millal tuli idee teha naiste varjupaik? Kas selle ellu viimine oli keeruline?

Idee tekkis 2002. aastal. Olime olnud paar aastat kohaliku ja üleriigilise usaldustelefoni vabatahtlikud ning võtnud vastu kõnesid naistelt, kes olid mehepoolse vägivalla tõttu segaduses ning üsna väljapääsmatus olukorras. Uurisime, millised oleksid abisaamise võimalused sellistele naistele ja leidsime, et Eestis õieti polegi selliseid kohti, kust koduse vägivalla all kannatav naine koos lastega või ilma abi võiks saada.

Kehaline väärkohtlemine oli tol ajal ka veel erasüüdistusasi, naine pidi ise pöörduma kohtu poole, maksma kautsjoni (ligi 2 000 kr), tõendama juhtunu, et vägivallatseja saaks mingigi karistuse. Alates 2004. a. juulist kuuluvad kõik füüsilise vägivalla juhtumid politsei poolt menetlemisele ohvri avalduse alusel.

Asutasime MTÜ 2002. a. suvel, alustasime täiesti 0 krooniga, aga olime kuidagi väga veendunud oma idee teostatavuses.

Idee elluviimine ei olnud keeruline, eks me natuke „hullud“ olime – aga ära tegime ning ei lasknud asutistest raskustest end heidutada. Pealegi kui me algusaegadel rääkisime inimestele, millega olime algust teinud, kohtasime enamasti väga mõistvat ja toetavat suhtumist, nii mõnigi naine, kellest seda arvatagi ei oleks osanud, tuli meile rääkima oma kunagisest vägivallakogemusest oma lähisuhetes.

Mille tagajärjel satuvad enamus naisi teie varjupaika?

Üldiselt satuvad naised varjupaika pärast korduvaid füüsilise vägivalla juhtumeid, enamasti on nad selleks ajaks elanud vägivaldse mehega koos juba vähemalt 7-10 aastat, pikim sellelaadne abielu, mis meie majja „on jõudnud“, oli selleks ajaks kestnud 34 aastat. Siinkohal ei tohi kindlasti unustada, et füüsilisele vägivallale eelneb/kaasneb ALATI emotsionaalne vägivald. Statistilised uurimused Soomes on tuvastanud, et naine on kogenud vägivalda üle 30 korra enne kui ta lõpuks otsustab abi otsida. Sinnamaani vaevab naine pead sellega, kuidas oma rahulolematut ja kriitilist meest aidata ning kuidas talle meele järele olla. Tavaliselt on mees pärast naise vastu vägivalla kasutamist kahetsev ja lubab, et ta mitte kunagi enam nii ei tee. Ja see lootus, et asjad siiski lähevad paremaks, hoiab naist kinni vägivaldses suhtes. Sõna „vägivaldne“ kasutame meie selliste suhete iseloomustamiseks, naine ise tavaliselt räägib sellest, et nad saavad mehega lihtsalt omavahel halvasti läbi ja aeg-ajalt mees laseb käed käiku.

Millist „esmaabi” antakse varjupaika saabunud naistele?

Esimeseks sammuks on varjupaika saabunud naise ärakuulamine ja välja selgitamine, millist lahendust oma probleemile ta üldse sooviks. Seejärel arutame koos, mida ja millises järjekorras oleks kõige otstarbekam ette võtta, et naine saaks oma eluga edasi minna. Vajadusel toetame naist teiste ametiasutustega (nt kohus, politsei, lastekaitse) suhtlemisel. Oluline on ka võimalus lihtsalt turvalises keskkonnas välja puhata ning asjade üle rahulikult järele mõelda. Vägivaldses suhtes on naine tõsises pingeseisundis, vägivaldne mees keerab kõik toimuva pea peale ning süüdistab vägivallas naist ja tema käitumist. Sellises olukorras on pea võimatu inimesel oma elu objektiivselt analüüsida, naine keskendub sellele, kuidas täna õhtul hakkama saada ja tal pole energiat, et mõelda sellest, milline võiks tema elu olla 5 või 10 aasta pärast, kui samalaadne elu jätkub.

Kas teil on ka selliseid naisi, kes ikka ja jälle tagasi tulevad, kuid oma probleemidele siiski lahendust ei leia?

Selliseid naisi on õnneks väga vähe. Enamasti on naine enne varjupaika pöördumist juba korduvalt kõik võimalused läbi kaalunud ja selleks ajaks, kui ta lõpuks tuleb, on ta oma otsuse juba teinud.

Kas mõnikord segatakse asjasse ka politsei?

Koostöö politseiga on hea ja sõltuvalt olukorrast tulevad siin kõne alla mitmed võimalused. Mõnikord, kui kodus puhkeb tüli, kutsub naine või kutsuvad naabrid politsei ja siis toob politsei naise ise varjupaika juhul, kui naine seda soovib. Varjupaika pöördunud naisel, kes on kogenud tõsist vägivalda, soovitame me enamasti ka politseisse pöörduda, aga kas ta seda teeb, see on tema enda otsus. Ilma naise nõusolekuta me politseid asjasse ei sega.
Enamasti ei soovi naised oma lähedase inimese vastu politseisse/kohtusse pöörduda, tavaliselt ajab see vägivaldse partneri veel vihasemaks, kriminaalmenetlus kestab kaua, asi võib kohtusse jõuda alles paari aasta möödudes ning ka karistused kergemate kehavigastuste tekitamise eest on paraku minimaalsed, tavaliselt piirdub see rahatrahviga.

Mida soovitate naistele, kellel kodus vägivaldne mees on? Mis nad peaksid esimese sammuna tegema?

Esmane soovitus on: ära jää oma murega üksi. Räägi oma murest kellelegi, keda sa saad usaldada. Kindlasti oleks mõttekas võtta ühendust naiste varjupaiga või tugigrupiga ja olukorda koos arutada. See ei tähenda veel, et naine peaks nüüd kohe mehest lahku minema.
Kui vähegi võimalik, peaks naine pärast füüsilise vägivalla juhtumeid käima arsti (kasvõi perearsti) juures, et fikseerida vigastused, seda ka juhul, kui ta ei mõtlegi praegu politsei poole pöördumisest. Tihti pöörduvad meie poole naised, kelle lähisuhetes on vägivald kestnud juba pikka aega ja kes lõpuks väsinuna sooviksid lõpuks politsei poole pöörduda vägivallatseja vastutuselevõtmiseks, kuid ühtegi vigastust ei ole dokumenteeritud, aga politsei ja kohus saavad oma töös lähtuda ainult konkreetsetest tõenditest.

Vahel õnnestub vägivallale ka piir panna, aga üksi selle probleemiga hakkama saada on väga raske. Vägivaldne mees alavääristab naist, õõnestab tema enesehinnangut, süüdistab teda vägivalla põhjustamises ning isoleerib ta lähedastest inimestest, kontrollides tema kontakte ja liikumist ning kritiseerides naise sugulasi ja sõpru. Mida paremini mehel õnnestub naist isoleerida ümbritsevatest inimestest, seda parem on tal naist oma kontrolli all hoida. Emotsionaalsele ja füüsilisele vägivallale lisandub paljudel juhtudel ka seksuaalne vägivald ning täielik majanduslik kontroll naise üle, see vähendab veelgi naise iseseisva toimetuleku võimet.

Lähisuhtepartneri-poolne emotsionaalne, füüsiline ja seksuaalne vägivald lammutab ohvri isiksust kõige sügavamal tasandil, kahjuks on vägivallal kalduvus süveneda. Halvimal juhul võib mees lõpuks naise tappa, või siis on naine lõpuks meeleheites jõudnud sellisesse meeleseisundisse, et ta tapab mehe.

Kas varjupaika satuvad ka sellised inimesed, kes ehk öömaja saamiseks niisama luiskavad, et mees neid kodus kurjalt kohtleb?

Ei, luiskajaid ei ole olnud. Praeguseks on meie varjupaiga poole pöördunud nõu ja abi saama 380 naist, sellele kogemusele tuginedes oleks meil lihtne aru saada, kui mõni naine üritab sellist asja. Neid lugusid ei ole võimalik niisama heast peast välja mõelda.

Millega sisustavad varjupaigas naised oma päevi?

Jätkavad samasugust elu nagu kodus, ainult ilma vägivallata. Käivad tööl (või otsivad tööd), valmistavad süüa, tegelevad lastega, koristavad, õhtuti puhkavad, vaatavad televiisorit, loevad, vestlevad.

On teil regulaarseid kliente või näod vahetuvad?

On kliente, kes elavad mõnda aega varjupaigas ja hiljem võtavad aeg-ajalt varjupaiga töötajatega ühendust, et arutada mõnda keerulist olukorda. Üldiselt saabub millalgi siiski hetk, kui naine on piisavalt toimetulev, et edaspidi kõrvalise toetuseta hakkama saada.

Kas varjupaika tullakse ka lastega?

Ikka tullakse. Ütleksime nii, et pooled naistest tulevad lastega ja teine pool ilma lasteta – naisel kas pole lapsi või on lapsed juba täisealised või siis mehel on sedavõrd tugev kontroll ka laste üle, keda ta kasutab naise kinni hoidmiseks, et naisel pole võimalik lapsi kaasa võtta. Viimasel juhul on muidugi oht, et mees võib edaspidi kasutada ära naise (vägivallahirmus) lahkumist ilma lasteta, tal on sellega hea võimalus nimetada naist halvaks emaks, kes hülgas oma lapsed ning ei hooli neist.

Kui meile pöördub naine, kellel on laps(ed) alla 3 aasta vanad, soovitame neil pöörduda Ema ja Lapse varjupaika, kus nii väikeste laste jaoks on palju sobivamad tingimused.

Kas mehed oma naisi varjupaigast taga otsima ei tule? Mis sel puhul ette võetakse?

Enamasti mehed ei tea, et nende naised on varjupaigas ega oska otsida. Samuti on varjupaiga aadress salastatud. Ligi nelja tegevusaasta jooksul on olnud kaks juhtumit, kui vägivaldne mees on reaalselt varjupaiga ukse taha ilmunud, mõlemal juhul sai mees varjupaiga asukoha teada lastega manipuleerides. Sellistel juhtudel helistame politseisse, politseinikud saabuvad mõne minutiga ning mees on sunnitud koheselt lahkuma.

Tihti on nii, et kui naisel on üks mees vägivaldne, valib ta ka alateadlikult järgneva partneri sellise. On ju mõnel naisel lausa 4 järjestikkust meest alkohoolikud olnud. Kas seda on ka varjupaigas peatuvate naiste puhul näha? Millist nõu sellistele naistele anda, kes sellisesse mustrisse langenud on?

Mõned varjupaika pöördunud naised on kurtnud, et neil ei ole kunagi meestega vedanud, et kõik nad on olnud joodikud või vägivaldsed. Sellega, et naine „alateadlikult valib“ endale järjest vägivaldseid partnereid, ei tahaks meie küll nõus olla. Vägivaldsetele meestele on omane, et suhte alguses näitavad nad oma parimat külge ning oskavad naise ära petta. Vägivald algab väikestest asjadest, samas mõjutavad paljusid naisi ühiskonnas visalt säilivad stereotüüpsed nägemused soorollidest, nt et naine on see, kes peab õnnetu või vihase või alkohoolikust mehe suutma oma armastuse jõuga õnnelikuks teha. Naisele tundub (ka mehe manipulatsioonide tagajärjel), et kui asjad on halvasti, siis pole tema ise piisavalt pingutanud. Paljudele vägivaldsusele kalduvatel meestel on harjumuseks otsida endale ebakindlaid, juba vägivallast kahjustatud, majanduslikult nõrgas seisus naisi, kelle üle on võimalik lihtsamalt domineerida. Eraldi grupi vägivalla ohvriks langenud naistest moodustavad psüühikahäirega, vaimse või füüsilise puudega, alkoholisõltuvusega naised, kes väga sageli satuvad suhetesse vägivaldsete meestega, milles neid kuritarvitatakse, selliseid mehi köidab partneri nõrgem positsioon, neil naistel endil on oma probleemi tõttu valikuvõimalused ahtad end vabastada ebasobivatest lähisuhtest.

Varjupaika tulemine on kindlasti raske samm. Kuidas seda kõige kergem teha oleks?

Kõigepealt: meie poole pöördunud naistest ainult 1/3 vajasid ka öömaja, ülejäänud vajasid eelkõige mõistmist ja toetust ning teadmist, et partneripoolne vägivald ei ole naiste süü, vägivallatsejad on ainsatena vastutavad oma käitumise eest.

Meie praktika näitab, et vägivaldse suhte lõksust on kõige tõenäolisem pääseda oma samme hoolikalt kaaludes ja ette valmistades. Tahaksime veelkord soovitada naistele mitte jääda oma murega üksi, leida keegi (sugulane, sõber, tugigrupp, varjupaik), kes toetab ja usub naist, seejärel võimalikult realistlikult teha tulevikuplaane, võimalusel paluda toetust ja abi neilt, kes seda on valmis pakkuma. Oleme oma töös kogenud, et tavaliselt on naine enne vägivaldse partneri juurest lõplikult lahkumist üritanud juba korduvalt suhteid lõpetada, aga siiski mingil hetkel, enamjaolt mehe surve ning lahkete lubaduste tõttu, siiski tagasi läinud. Kõrvalseisjatel on seda väga raske mõista ning ka naised süüdistavad end oma nõrkuses ja rumaluses, kuid hetkekski ei tohi unustada, et vägivaldne mees võib naise lahkumise järel muutuda väga ohtlikuks, väga kahetsevaks, ülimanipuleerivaks. Lahkumineku aeg võib olla erakordselt ohtlik naise elule ja tervisele, kuna mõned vägivallatsejad ei kohku tagasi kasutamast äärmuslikku vägivalda, et naist taas oma kontrollile allutada. Eriti seetõttu oleks väga oluline otsida naisel selleks ajaks abistajaid ja toetajaid, kes aitaksid tal keerulise olukorraga toime tulla.

Üks faktor on veel väga oluline. Kui naine lahkub partneri juurest, oleks ERAKORDSELT oluline katkestada KÕIK kontaktid mehega, et mitte võimaldada tal naise otsusekindlust ja turvalisust häirida jätkuvate manipulatsioonide ja ähvardustega. Vägivaldsete meeste panused tõusevad, kui nende partner hakkab nende mõju alt pääsema ning mees on valmis lubama mida tahes, et naist enda juurde tagasi meelitada.

Mis vägivaldsetesse meestesse puutub, siis on oluline veel meeles pidada, et väljaspool kodu näitavad nad tavaliselt oma parimat nägu, lääneriikides läbi viidud uurimused on sedastanud, et poole vägivaldsetest meestest on vägivaldsed ainult koduseinte vahel, tihti on nad edukad ja hästi toimetulevad mehed. See aga teeb naise kogemuse veelgi valusamaks ja lõksusoleku tunde veelgi ahistavamaks, sest kõrvalseisjad ei kipu naise vägivallakogemust uskuma, „kuna ta on ju nii meeldiv/kena/humoorikas/laste eest hoolitsev mees“.

Mis puudutab lapsi, siis meie kogemus näitab, et lihtsam on vägivaldse partneri juurest lahkuda enne, kui lapsed jõuavad kooli-ikka. Mida väiksem on laps, seda vähem on vägivaldsel mehel võimalik lapsega manipuleerida ja kasutada teda relvana „sõjas“ naise vastu.

Milline näeb välja varjupaiga töötajate argipäev? Kas varjupaiga töötajaks on saanud ka mõni endine vägivallaohver?

Meie argipäev on selline, et alates 25. novembrist 2002. aastast töötab ööpäevaringne telefon 5594 9496, praegusel hetkel on meid 4 naist, kes siis kordamööda kannavad seda telefoni endaga kaasas, et olla igal hetkel valmis vajadusel varjupaika minema abivajaja(te) vastuvõtmiseks. Samuti saab samal telefonil meiega ühendust, et kokkusaamiseks aega kokku leppida, samuti helistavad meile sotsiaaltöötajad, lastekaitsespetsialistid, politseinikud, prokurörid – ühesõnaga ametiisikud, kes oma töös puutuvad kokku vägivallaohvritest naiste ja lastega. Mõnikord helistab ka mõni vihane mees, kes oma naist taga otsib ning soovitab „naisele mõistus pähe panna ja ta koju tagasi saata“. Vastame ka anonüümsetele meilidele, mis jõuavad meieni aadressil [email protected]

Endisi vägivallaohvreid praegu varjupaiga töötajate hulgas ei ole.

Mis on varjupaiga töö juures kõige positiivsem ja mis kõige kurvem?

Positiivne on kindlasti see, kui saame tõepoolest naisi (ja nende lapsi) reaalselt aidata keerulises olukorras, ükski inimene ei ära teeninud julma ja alandavat kohtlemist.
Pühendunud ja mõttekaaslastest kolleegid teevad rõõmu.

Väga sageli kohtame ühiskonna-poolset suhtumist, et „halvad naised“ peavadki peksa saama ning alluma meeste võimule ja kontrollile – saame oma kogemustele tuginedes seista vastu sellistele stereotüüpsetele käsitlustele ning teha kuuldavaks ka vägivalla ohvrite hääled.
Kõige kurvemad on sellised olukorrad, kui vägivald on naise elus juba nii kaua kestnud, et emotsionaalsed kahjustused on nii naisel kui lastel suured ja raskest olukorrast väljumine seetõttu väga raske.

Mõnedel juhtudel on (eriti kui peres on kooli-ikka jõudnud lapsi) vägivald põhjustanud nii palju segadust ja kahju, et häid lahendusi ei paistagi, valikuvõimalused naise jaoks on väga ahtad.

Anname ikka oma töös endast parima, aga sageli kohtame suhtumist, et ükskõik mida me ka teeksime, me teeme liiga vähe ja teeme seda valesti.

Milline meeleolu valitseb Naiste Varjupaigas?

Nagu mujalgi. On rõõmsaid ja optimistlikke aegu, on ka tagasilööke ja murehetki. Aga naistel on kindlustunne, et kui muremõtted maad võtavad, siis saavad nad varjupaiga töötajatega oma probleemidest rääkida.

Kas varjupaika sattunud naised on enamasti rahumeelsed või agressiivsed? Kui kaua võtab aega nende närvisüsteemi korda saamine?

Üldiselt on varjupaika sattunud naised rahumeelsed, kuid pikaaegne hirmu ja surve all elamine jätab siiski jälje, mille paranemine võtab aega. Mõnel naisel esineb uinumisraskusi, teised jälle tahaksid kogu aeg ainult magada. Harvad pole juhtumid, kui naisel on depressioon, esineb hirmuhooge, õudusunenägusid. Taastumiseks läheb üldiselt vähemalt paar kuud, aga võib minna ka kauem.

Kes varjupaika rahastab ning kas varjupaigal on ka mingi konto number, kuhu heasoovlikud inimesed oma annetusi teha saavad?

Varjupaiga põhiline rahastaja on Tartu linn, kes eraldas meile varjupaigateenuse osutamiseks 2006. aastal 125 000 krooni. Kuna varjupaik on avatud 24 tundi ööpäevas, siis katab see summa varjupaiga käimashoidmise kulud ainult osaliselt. Seetõttu on loomulikult teretulnud ka annetused ja ühtlasi täname kõiki seniseid annetajaid. Varjupaiga konto number on 221019998649, Hansapank, MTÜ Naiste Varjupaik.