Tagage lähedastele kindlam tulevik!

9 kommentaari

Üks traagiline sündmus pani mind mõtlema sellele, et mis saab minu
perest, kui mind või abikaasat ühel hetkel enam pole. Oma igapäevaseid töid ja tegemisi algatades ei mõtle me
sellele, et midagi fataalset võib juhtuda. Enamasti ei juhtugi. Kuid
piisab vaid väikesest jalavääratusest ning täiesti terve noore inimese
eluküünal ongi kustutatud.               
/Tekst: Veronika Raudsepp Linnupuu/

Üks traagiline sündmus pani mind mõtlema sellele, et mis saab minu perest, kui mind või abikaasat ühel hetkel enam pole. See on teema, millele ei tahaks mõelda, kuid paraku pole õnnetuste eest keegi kaitstud. Oma igapäevaseid töid ja tegemisi algatades ei mõtle me sellele, et midagi fataalset võib juhtuda. Enamasti ei juhtugi. Kuid piisab vaid väikesest jalavääratusest ning täiesti terve noore inimese eluküünal ongi kustutatud. Mida teha, et lähedastele oma ootamatut lahkumist võimalikult valutuks teha? Eriti hirmus, kui lähedaste hulka võib lugeda ka lapsi, olgu nad siis bioloogiliselt omad või omaseks saanud.

Nüüdisajal kubiseb maailm erinevatest perekonnamudelitest – on traditsiooniline juriidiliselt vormistatud ema-isa-laps(ed), on vabaabieluline ja tihtipeale ka mudel minu laps(ed) – sinu laps(ed) – meie laps(ed). Erinevaid peremudeleid on veelgi. Inimesed lihtsalt elavad oma elu, saavad kokku, lähevad lahku. Siiski ei mõelda selle peale, et mis siis saab kui juhtub halvim. Ise elan traditsioonilise peremudeli turvalises mullis, kuid iga teine sõber või tuttav on lahutatud või lahku läinud ning lastele on kodus isarolli esindamas mittebioloogiline lapsevanem. Kellele jääb õnnetuse korral kehtivaid seadusi arvestades elamispind? Kuidas kaaslane üksida majanduslikult toime tuleb?

Liia (31, nimi muudetud): „Aastaid tagasi läksid meie teed lapse bioloogilise isaga lahku. Ametlikult abielus me polnud, ühist vara oli ka minimaalselt ning lapsele ta ei pretendeerinud. Paari aasta pärast oli nii temal kui minul uus elukaaslane. Laps võttis mu uue mehe omaks ning varsti kolisime tema juurde. Plaanisime ühist last, remontisime… nagu ikka. Täiesti normaalne perekond. Ainult juriidiliselt vormistamata. Ehitusmehena käis ta ka sugulastel-tuttavatel aegajalt talgute korras abis. Libastus midagi parandades katusel…  Lisaks leinale tuli meil tegeleda paljude väiklaste bürokraatlike probleemidega.  Vaid tänu temapoolsete sugulaste heale suhtumisele pääsesin paljudest valusatest märkustest. Tean naist kellel nii hästi ei läinud – teda ei lastud isegi peielauda ilma kahemõtteliste ja haavavate väljenditeta… Inimesed on ikka väga julmad ja unustavad, et tragöödiasse on segatud ka laps, kes taas kord jäi oma isast ilma… Mõnikord on olukord palju raskem – lapse pärisisa keeldub isegi alimentide maksmisest, püüab seda igal moel vältida, kuid ei nõustu ka, et kasuisa ametlikuks hooldajaks saab. Kasuisa surma puhul ei ole lapsel, kui asjad on vormistamata, mingeid õigusi.“

Kuidas elab edasi perekond, kui üks täiskasvanutest enam nende kõrval pole? Kas ühe palgaga suudetakse maksud maksta ja lapsed koolitada? Selliste olukordade vältimiseks on pereliikmete tuleviku majandusliku stabiilsuse säilitamiseks mitmeid võimalusi – elukindlustus, kogumisfondid, kinnisvara kaasomandisse vormistamine, testament jpm. Ning nende vormistamisel pole oluline, kas ollakse ametlikult abielus või bioloogiline lapsevanem – raha või muu vara saab just see isik või isikud, kes on lepingus teie poolt määratud.

Testamendi tegemine ei tähenda, et inimesed kohe varsti surema hakkavad ja liiga noor testamendi vormistamiseks ei ole keegi. Näide: „Mehel oli eelmisest abielust kolm täiskasvanud last, praegusest üks alaealine. Vanemad olid veendunud, et seaduse järgi jääb kõik sellele alaealisele (vanemad lapsed saavad niigi majanduslikult hästi hakkama, nii et ei oleks tegemist nende vaesusesse jätmisega.) Testamenti ei tehtud. Mees suri, ja uus abikaasa ja laps pidid oma kodust välja kolima, et see maha müüa ja teistele nende osa välja maksta. Samuti läksid mehe osad tema firmas jagamisele. Seda kõike oleks saanud vältida lihtsa testamendiga.“

Ennetamine on alati lihtsam, kui probleemide lahendamine. Õigeaegselt vormistatud dokumendid kaitsevad armsate inimeste õigusi. Mis peale olulise inimese on veel võimalik kaotada? Mõelge sellele ja püüdke teha kõik võimalik, et nad ei satuks raskustesse.

Veronika Raudsepp Linnupuu
veronika@buduaar.ee