Teismeliste suhted vanematega

Kui lapsed on veel väikesed on kõigi jaoks iseenesest mõistetav, et
vanemad on need, kes oma laste eest otsustavad, keelavad ja lubavad,
hoolitsevad ja õpetavad. Kuid mida vanemaks nad saavad, seda rohkem
tuleb neil juurde oma arvamusi, iseseisvust ja iseteadlikust ning seda
keerulisemaks lähevad nende suhted vanematega.
/Oma arvamust täiskasvanute ja laste suhetest avaldas meile 15a Buduaari lugeja Triin Kõrge/

Kui lapsed on veel väikesed on kõigi jaoks iseenesest mõistetav, et vanemad on need, kes oma laste eest otsustavad, keelavad ja lubavad, hoolitsevad ja õpetavad. Kuid mida vanemaks nad saavad, seda rohkem tuleb neil juurde oma arvamusi, iseseisvust ja iseteadlikust ning seda keerulisemaks lähevad nende suhted vanematega.

Kõige raskemaks arvatakse olevat seda nn „pubekaiga“, kui 12-13-aastastel hakkavad tekkima igasugused tujud ja kord ei meeldi neile üks asi ja kord teine asi. Vanemad tunduvad nii vanaaegsed ja ei mõista neid üldse. Tavaliselt suhted ema ja isaga jahenevad, nendele ei räägita enam nii palju nagu varem. Tihti peetakse sõpru hoopis palju olulisemaks kui perekonda. See on ka põhjus, miks suhted omavahel halvemaks muutuvad ja tülid ning arusaamatused on kergemad tekkima – osad lapsed ei usalda enam oma vanemaid nii palju, vanemad jälle ei mõista oma lapsi, kui neile ei räägita oma tunnetest ja tegemistest.

Paljud 15-16-aastased tunnevad ennast juba piisavalt täiskasvanuna ja targana. Nad tahavad ise otsustada oma elu üle, selle üle mida nad tohivad teha ja mida mitte. Nad ei taha, et vanemad või üldse keegi neid takistaks, kuid oma ema-isa jaoks on nad ikkagi ju lapsed, kelle eest tahetakse hoolitseda ja keda tahetakse kõige halva eest kaitsta. Näiteks 16-aastase Marko (nimi muudetud) ema muretseb oma poja pärast nii palju, et ei lase teda isegi tuttavate juurde ööseks, sest kardab, et poeg hakkab jooma ning ei taha, et ta vahest isegi sõprade sünnipäevadele läheks. Samas teab poiss, et isegi kui ta kuskile peole läheb ja seal joob, siis oskab ta piiri pidada ja mõistlikult pidutseda ning emal poleks põhjust muretseda. Kui ema aga Markot ei luba, tunneb poiss, et ema ei usalda teda üldse ja solvub või lähevad nad tülli. Sellepärast ongi oluline vanematel oma lapsi kuulata ja üritada neid mõista, alati ei pruugi olukord nii hull olla, nagu paistab. Kui lapse ja vanema vahel on usaldus ja laps võtab ema või isa kui vanemat sõpra, siis saavad nad palju paremini läbi ja ka konflikte esineb vähem. Ja seda peaksid ka kõik vanemad teadma, et kui oma lapsele midagi keelata ja ta seda väga tahab, siis ta ka teeb seda, lihtsalt salaja.

Heidy (15) arvab, et saab oma vanematega hästi läbi ja see kisa ja karjumine, mis neil kodus vahepeal on, on täiesti tavaline. Seda esineb igas peres. Põhilisteks konfliktide põhjusteks on ka neil see, et laps tahab midagi saada või midagi teha, mida vanemad ei luba. Tavaliselt jääb siiski ema sõna peale, kui lubab, siis lubab, kui ei luba siis ei luba. Kuid kui Heidy midagi väga tahab, siis ta lihtsalt pinnib emalt seda nii kaua, kuni ta oma tahtmise saab. Ta arvab, et see on normaalne, kui vanemad vahest midagi keelavad, kuid nad peaksid ka laste soovidega arvestama. Ka Marko arvab, et põhiline probleem vanemate ja laste vahel on usalduse puudumine. Ta ütleb, et kui armastatakse ja hoolitakse, siis saadakse kõikidest probleemidest jagu.

Kindlasti on üheks probleemiks ka see, et teismelised tahavad juba enda iseseisvat elu alustada ja kodust ära kolida, mis võib vanematele tunduda täiesti mõeldamatu või soovivad nad kooli pooleli jätta või minna sellisesse kooli, mis vanematele vastumeelt on. Veelgi hullem võib olla vanemate jaoks see, kui tütar tuleb ühel päeval koju ja teatab, et ta on rase ja kavatseb lapse alles jätta ning mehega kokku kolida. Kõik sellised asjad võivad vanemaid šokeerida või muretsema panna, oleneb loomulikult ka emast või isast, kuid need juhtuvad varem või hiljem niikuinii.

Parem rääkige oma lastega, kuulake neid ja proovige mõista ning kui vaja siis aidake ja toetage, selle asemel, et teha rangeid reegleid ja keelde, mis toovad ainult negatiivseid emotsioone.

Praegu 18-aastane Karin (nimi muudetud) teatas oma vanematele 16-selt, et ootab last. Alguses oli küll palju muretsemist, et kuidas tütar ikka hakkama saab, nii vaimselt kui materiaalselt, kuid ema üritas alati talle abiks olla ja nägi asju pigem heast kui halvast küljest. Nüüd võib Karin öelda, et tänu oma ema toetusele on ta palju edasi arenenud ja hästi hakkama saanud ning ta pole kunagi varem nii õnnelik olnud, nagu praegu.

Triin Kõrge 15a