Reklaam sulgub sekundi pärast

Vastupandamatu kodukana!?!

Teie suhte loomulik areng on jõudnud loomulikku rada pidi hetke, mil naine on jäänud lapsega koju. Jah - kodukana. Või siiski veel Naine? See suure algustähega? See, kes suudab ka vaatamata magamata öödele ja pakitsevate rindadele meest ahvatleda ja köita.

Teie suhte loomulik areng on jõudnud loomulikku rada pidi hetke, mil naine on jäänud lapsega koju. Jah - kodukana. Või siiski veel Naine? See suure algustähega? See, kes suudab ka vaatamata magamata öödele ja pakitsevate rindadele meest ahvatleda ja köita.

Mõeldes sõnale "kodukana" tuleb silme ette alateadvuses kummitava pildikesena endisaegsetest õpikutest kitlis ja lapiga kodus ringi möllav naine, paar lapsukest pidevalt hõlma küljes, õhtuti meest sussid näpud ootamas ja talle köögis sooja suppi serveerimas. Ei kübetki seksikust. Ei grammigi flirti. 100% ema-kokk-kondiiter-koristaja. Ja siiski tuleb tunnistada, et mõned nimetatud rollid hakkavad automaatselt tööle, kui lapsega koju tuleb jääda. Endastmõistetavalt jäävad kodused tööd ja pere eest hoolitsemine ju naise pärusmaaks. Peod, etendused, reedeõhtused üleslöömised jäävad üha harvemaks või kaovad hoopis, sest mõneks ajaks paneb laste heaolu, tervis ja päevakava kõigele oma piirangud.

Paljud ei tahaks vaatamata laste olemasolule ja tööst eemaldumisele end kodukanaks tituleerida. Samas superseksikaks peotibiks ja edukaks karjäärinaiseks samuti mitte. Tavalised naised, kes ei kvalifitseeru rangelt võttes ühegi levinud nimetuse alla. Kõigil on olnud aegu, mil vanaemad tulevad lapsi hoidma ja nad saavad mehega rahuliku südamega mõned tunnid kultuurielamusi nautida. On ette tulnud õhtuid, mil lapsed jäetakse mehe hoida ning tõtatakse sõbrannadega midagi mõnusat tegema. Päevi, kui terve pere on viirusega pikali maas ning äkki avastatakse, et triikimata/sorteerimata pesu ei mahu tuppa ära, sääred on villased ja kaunist soengust on kujunenud inspiratsioon põrandapesumopile. Tunde, mis varastatakse une arvelt õppimise tarvis. Nädalaid, mil kompromissid töö ja pereelu ühendamise vahel tunduvad süümekaid tekitavalt esimese kasuks kuhjuma.

{image id=407750 align="right"}Laura (35): "Esimene laps tuli meie juurde siis kui olime veel väga noored. Oli selline kummaline aeg - Vabariigi taassünd, vaesus ja ideaalid... Pühendasin end kodule. Ei mingeid isiklike ambitsioone ning täielik klammerdumine emarolli külge. See hakkas peegelduma välimuses ja suhetes. Kramplikult tütart kombekaks suunates ja kenaks riietades moodustus mu enda garderoob avaratest T-särkidest, tossudest, umbmäärase vormi ja värviga jopest. Juuksed olid permalentselt hobusesabas, meiki tegin nii harva, et lõpuks tundsin silmi toonides lausa kipitust. Ausalt öeldes ei olnud mul tihtipeale meeles õigel ajal hambaidki harjata... Ja suhted mehega - paraku üha rohkem korterinaabrite, kui armastajate tasandil. Siis tundsin, et ei taha enam. See inimene, kelleks olin muutunud, ei olnud õnnelik ja seltskondlik. Oli vormitu, virisev eit. See tegelane ei meeldinud mulle.

Muutused hakkasid tulema pisitasa
. Hakkasin esialgu üksinda pool tundi päevas jalutamas käima. Siis regulaarselt juuksuris. Hakkasin jälle inimestega suhtlema. Seejärel tundsin, et pean midagi oskama ja läksin kooli. See motiveeris jälle enda välimusele veidi rohkem tähelepanu pöörama. Nii kõrgete kontsade ja põhjaliku meikimise juurde, kui enne lapsi tavatsesin kanda, ma enam ei naasnud, kuid naiselikum mantel, hästiistuvad püksid ja topid, {image id=407752 align="left"}seksikas uus pesu, hoolitsetud lühikesed küüned, kerge silmameik andsid tagasi tunde, et ma olen ahvatlev. Muutusin enesekindlamaks ja võtsin mõnda asja vabamalt. Andsin mõned kodused tööd mehe kanda. Ehkki olin kodus vähem, rääkisime ja kuulasime teineteist rohkem. Mees hakkas jälle komplimente tegema ja välja kutsuma. Voodielu oli nauditav ja erutav – taas.

Teise lapsega töölt eemale jäädes püüdsin leida tunnikese nädalas vaid enda jaoks. Pampersid, spetsiaalsed riided rasedatele ja imetavatele emadele aitasid elu kergemini võtta. Löön julgemini kohalikes ühistegemistes kaasa - kord kuus korraldame mõne professionaali juhendamisel käsitöö-, fotograafia- või muu huvipakkuva teema alaseid kokkusaamisi ning käin vahel perekeskuses vabatahtlikuna abis, sest koos eneseteadlikkusega kasvas ka äratundmine, et mu mees on üsna osav ja saab mõned õhtud nädalas täitsa ise söögitegemise ja lapsehoidmisega hakkama. See, et ma ametlikult lapsepuhkusel olen, ei tähenda, et ma muud peale lapse ja kodu ette võtta ei tohiks. Omavahelistele suhetele mõjub see ainult positiivselt – see lill, mida naaber imetleb, tundub oma aias ikka kõige kaunim ja tema eest hoolitsed ka rohkem! Elu on nii põnev!"

Olemaks vastupandamatu, tuleb nii ka sisimas ennast tunda. Märtritele püstitatakse küll postuumselt mälestusmärke, kuid õnnelikumaks see neid oma eluajal ei muuda. Koduperenaine võib olla meeleheitlikuks kanaks taandumata. Inimsuhteid tuleb säilitada, sest see annab hea ettekäände oma välimuse ja sisemusega tegelemiseks. Oluline on emotsionaalne ja füüsiline rahulolu, oskus hinnata oma soove ja vajadusi õigesti ning teha otsuseid, mis eelkõige sind ennast isiksusena terve ja õnnelikuna hoiavad.

Veronika Raudsepp Linnupuu
[email protected]