Viie päevaga läbi kolme osariigi: Nevada, Arizona ja California

…"Naljakas, esimesena jäid Las Vegase lennujaamas silma kasiinod. Kohe tundsin, et olen Las Vegases – linnas, mis kunagi ei maga! Trammiga sõitsin lennujaama teise otsa oma kohvrile järele.
Ootasin enne paar tundi, kui New Yorgi’st poiste lennuk maabus. Kohtumine nn tuttava tundmatuga oli justkui traditsiooniline, sest eks nende internetituttavatega olin ma varemgi reaalelus kohtunud."…  

Kertu Jukkum

REISIKIRJELDUS
Viie päevaga läbi kolme osariigi: Nevada, Arizona ja California.

Kolmapäev, 14. aprill 2004

Liiga vara alanud päev andis juba ka varakult tunda. 4 tundi magamist ning äratus kella 4 ajal oli minu jaoks kahtlemata raske. Õnneks oli algus sujuv: ilusa autoga vene rahvusest taksojuht oli täpne, check in’is läks samuti kõik libedalt ja kuigi turvakontrollist pidin läbi jalutama paljajalu (tollitöötajatele ilmselt meeldivad mu stiilsed kingad), siis kotti läbi ei otsitud, milleks eelnevate kogemuste põhjal olin valmistunud.
Lennuki peale jõudsin õigeaegselt, kuid sel hetkel tundus see pisike võit, sest Los Angelese hiigelsuures lennujaamas oli ees lennuki vahetus. Ja õige värava teiste hulgast  välja valimine pole mu tugevaim külg kunagi olnud, vastupidi.
Lend St Louisest Los Angelesse kestis 4 tundi. Peab mainima, et 4 väsitavat ning suhteliselt ebamugavat tundi. Esiteks külmetasin jubedalt ning teiseks ei saanud sõba silmale ebamugava tooli tõttu. Aknast nägin Grand Canyonit ja see oli imeline! Uskumatu loodusime. Peale selle sattusid mu vaatevälja ka palmipuud, mida seniajani vaid teleri vahendusel näinud olin.
Lennuvahetus Los Angeleses läks õnneks nii muuseas, ei mingit jama. Oma A49 väravas oli aega ühe aasialasega jutelda. Väga imelikku juttu ajas ja seetõttu tundsin kergendust hetkel, mil pardale kutse aeg kätte jõudis. Juba oligi Las Vegas vaat et käega katsuda. Poolel teel meenus aga murettekitav asjaolu, et kusagil ja mingil moel tuleb „oma“ poisid ehk reisikaaslased suures Las Vegase lennujaamas üles leida. Panin oma panuse lootusele.
Naljakas, esimesena jäid Las Vegase lennujaamas silma kasiinod. Kohe tundsin, et olen Las Vegases. Linnas, mis kunagi ei maga! Trammiga sõitsin lennujaama teise otsa oma kohvrile järele.
Ootasin enne paar tundi, kui New Yorgi’st poiste lennuk ka maabus. Kohtumine nn tuttava tundmatuga oli justkui traditsiooniline, sest eks nende interneti- tuttavatega olen ma varemgi reaalis kohtunud. Järjekordsega, kellel nimeks Kalle, oli muidugi pisut teistsugune suhe, sest temaga olin ma eelnevalt suhelnud juba pool aastat telefoni teel. Nii umbes kolm korda nädalas ja alla tunni kõne naljalt ei kesta. Ei saa mainimata jätta, et esimese telefonikõne kestus purustas mu kõik rekordid, sest 12 tundi ühtejutti pole ma suutnud veel kellegagi peale tema rääkida. Plaaniväliselt ületasime end mõlemad.
Kalle poolt kaasa võetud sõber Urmas oli boheemlaslik maalikunstnik. Inimene, kellel on ainult üks aktsepteeritav tõde – tema enda oma. Kohe jäid silma tema punased kingad ning kõlama nimi Urmas.
Kiire tutvumine ning siis autot rentima. Suurt valikut polnud ja nii pidime leppima paari aasta vanuse Ford Taurusega, mis poiste sõnul nõrk masin olevat. Ühesõnaga ebasobiv „kaapsu tõmbamiseks“. Minu arvates oli ilus punane auto. Tehnoseisundi kohta hinnangut anda paraku ei osanud.
Hotelli/motelli leidmine võttis aega paar tundi, kuid lõpuks me ühe sobiva otsa komistasime. Jube kallis, aga suht urgas!

Esimene õhtu möödus Las Vegasega tutvudes. Uskumatu linn ja uskumatud inimesed! Ööpäevaringselt käib pidu. Kogu aeg on mingi show kusagil. Meie saime osa suurest purskkaevu showst, mis oli tõeline vaatepilt. Samuti saime kokku eesti paariga, kes olid Kalle tuttavad ning juhuslikult samal ajal Las Vegasesse sattunud. Uhke tunne oli olla eestlastega, rääkida puhtas eesti keeles ameeriklastest ümbritsetuna.
Iga nurga peal olid 5- 8, peamiselt mehhiko rahvusest, inimest, jagamas paljaste „tantsijannade“ piltidega kaardikesi, kus telefoninumber ja „tantsu“ hind peal. Poistel kogunes erinevate neidiste pilte paari tunni jooksul suur patakas. Tibide valik oli ilmatu suur!
Minu poisid siiski ära ei kadunud.

 

Neljapäev, 15. aprill

Plaanide järgi pidime Arizonasesse põrutama ja seda peamiselt minu suurest soovist külastada Grand Canyoni (tõlge: suursugune kanjon). Paraku algas hommik meie jaoks pisut liiga hilja ning seetõttu pidime plaani muutma. Pealegi oli teel palju huvitavaid kohti, mille külastus oli lausa kohustuslik. Näiteks Nevada ja Arizona piiril asuv Hoover Dam, mida kaunistab Mead’i järv. Kuigi seal käisid ehitustööd, oli üks maailma kuulsaim pais turistidele avatud. Edasi põrutasime Arizona teise otsa Sedona The Red Rock Country’sse (tõlge: Sedona punaste kaljude maa). Kuigi pidime kajude- mägede jalamil vaid paari pilti tegema ning oma reisiteekonda jätkama, ei suutnud me sealt lahkuda niipea – aktivist Kalle leidis muidugi, et tuleb ikka võimalikult kõrgele ronida. Hoolimata oma miniseelikust ei saanud minagi temast maha jääda. Nii me ronisimegi, ikka kõrgemale ja kaugemale! Aeg aina lendas ja seetõttu saime seal kaunite punaste kaljude vahel ka päikeseloojangust osa. Ja kuigi jalad olid hirmus lõhki peale suurt ronimist ning turnimist, ei kahetsenud me hetkegi seal veedetud ajast. Maha jäi küsimus, et kas Grand Canyon saab veel suuremat vaimustust tekitada.
Pea terve päev autoroolis istunud Kalle väsis lõpuks ning kuigi ma sõitma polnud volitatud, tuli teda asendada, sest Urmas sõita ei oska ja tal polnud ka lube. Tegin seda suurima rõõmuga.
Plaanisime sõita võimalikult Grand Canyoni lähedale, et hommikul varakult teele asuda. Mitmesaja miiline teekond oli pimedas peamiselt jäneste tõttu ohtlik, kuid aega polnud raisata. Jõudes Grand Canyoni teeotsani, lugesin suurelt sildilt: „No services!“ (tõlge: teenindused puuduvad), kuid sellele tähelepanu pööramata panin rõhku Canyonini viiva 60 miili (96km) pikkuse tee turvalisele läbimisele. Tee kulges kogu pikkuses läbi rahvuspargi, kus loomade küttimine on seadusevastane. Nägime kokku viite ülisuurt põtra, palju jäneseid ning paari meile tundmatut loomaliigi isendit. Nii põdrad kui kitsed on siin maal ülisuured ja peale selle ka uskumatult julged. Põdrad seisid mitmes kohas keset teed ja ei auto tuled ega ka müra neid ehmatanud. Kui nad nii suured ja kartusttekitavad poleks olnud, siis oleksin aja kokkuhoiu mõttes nad üle tee talutanud. Enda huvides eluga riskima ei hakanud, vaid ootasin kannatlikult, kuni loomad iseseisvalt üle tee jalutasid.
Jõudes matkaraja algusesse, leidsime eest ligi 50 autot. Üllatus oli suur, sest Kalle sõnul oli olnud kõnealune Lõuna Grand Canyon oma Havasupai (kaunis kosk kanjoni vahel) indiaanlaste põlise külaga suht avastamata paik. Kuid eks selline koht vist saagi kauaks avastamata jääda. Küsimusele, et kus me siis magame, vastas Kalle nii- muuseas, et ikka autos. Pidasin seda heaks naljaks, kuni meenus tee alguses olnud märk. Polnud seal tõesti mitte midagi. Ei poodi, ei motelli, ei bensiinijaama. Vaid paar puust usteta välikäimlat.
Valikut mul polnud, ajasin oma pikad teksad jalga ning tõmbasin sviitri selga, mis paraku olid mu kõige soojemad kaasa võetud riided.  Kokkuvõtvalt – külmetasin kogu öö ja magada ei saanudki. Pealegi lamades auto tagapingil jäid mu pikad koivad jube valusaks. Ei jäänudki muud üle, kui oodata hommikust päikest ning matkarajale asumist.

 

Reede, 16.aprill

Magamata ööst ning valusatest kontidest hoolimata algas hommik kella 8 ajal. Tõsiste matkajate kõrval olime meie nagu mingid niisama tegelased. Teistel suured matkakotid, telgid ja magamiskotid, sest reeglina matkatakse ühel päeval koseni ning indiaanlaste külani ning peale all kanjonis veedetud ööd pöördutakse teisel päeval tagasi. Meil polnud suurt midagi kaasa võtta, sest plaanisime samal õhtul ka tagasi matkata. Üks kott oli külmana hoidvate jookide jaoks ja teine söögi ning riiete tarvis. Vesi muidugi ununes autosse ja kuna õlut ma ei joo, tuli terve tee lõõmava päikse käes janus piinelda.
Grand Canyon on Ühendriikide sügavaim kuristik Colorado jõe orus Arizonas (pikkus 446 km, laius 200 m kuni 29 km, suurim sügavus 1,6 km). Kanjon on nii sügav, et temperatuur selle serval ja põhjas erineb märgatavalt, vastates koguni kuuele kliimavööndile Kanadast Mehhikoni. Kui üleval sajab lund, võib kuristiku põhjas olla 20°C sooja.
Matkaraja algusest kuni indiaanlaste külani on 8 miili (13km) ning sealt edasi 2 miili (3km) koseni. Ameeriklaste sõnul matkatakse 5- 6 tundi lõpp- punkti, kuid meie kanged eestlased pidime ikka oma taset näitama. Nii tekkis vaat et võidujooks teiste matkalistega.
Muidugi peab mainima, et suur osa ameeriklastest eelistab indiaanlastelt hobuse rentida ning sellega alla kanjonisse matkata. Või siis saadavad nad vähemalt oma kotid ja kodinad hobustega. Tean, et hobuste rent on indiaanlastele peamine sissetulekuallikas. Kui ma ei eksi, siis hobuse rent maksis rohkem kui tuhat eesti krooni ning pakkide saatmine pooltuhat krooni.
Kaasmatkalised olid kõik väga sõbralikud ning abivalmid. Kõigile sai ikka kätt tõstetud ning indiaanlastega, kes hobuseid üles ja alla kanjonist talutasid, jutustatud. Indiaanlsed on  sõbralikud ja toredad inimesed, kuid hobuste piinamist ma ikka ei kannata. Palusin, et loomadel ikka puhata lastaks, kuid indiaanlased vaid naeratasid kelmikalt ning jätkasid oma teekonda. Hobuseid tuli kogu teekonna jooksul vastu umbes 50- 60, mis näitab suurt äri väiksearvulise indiaani küla kohta.
Paarikümne esimese minutiga tuli minul oma soojad riided seljast visata, sest kõrgenev päike oli tõesti kuum. Päevaseks temperatuuriks oli ligi +30C ja sellise kuumaga liivase ning tolmava kividerohke raja läbimine oli vaevarikas. Poistel tegi meele rõõmsamaks õlle joomine, kuid mina olin puhta janus.

Indiaanlaste küla oli hoopis teine maailm. Ilmselt pole tänapäeva inimesel aimugi, et mõned inimesed elavad seal kusagil 70 miili kaugusel tsivilisatsioonist. Piskesed uberikud, prügiga kuhjatud maja ümbrus ning viletsas seisus loomad, peamiselt hobused ja koerad. Igal indiaanlasel on vähemalt paar koera ning mitu hobust. Väiksed indiaanilapsed poolpaljalt muretuna tuulega võidu jooksmas. Enamus inimestest on kirjaoskamatud, kuigi neil on seal isegi pisike pood, kool, kirik ja postimaja. Postimajja otsiti aasta tagasi töötajat, kes ka kirjutada oskaks, kuid seda ma ei tea, kas nad ta ka leidsid. Kahtlen. Poodi peab üks tore perekond oma köögis.
Üldine külapilt oli masendav. Külast läbi jalutades tekkis ikka ja jälle küsimus, kas vanade traditsioonide austamine võib kõik selle üles kaaluda? Või mille kuradi pärast on need inimesed seal? Uskumatud inimesed minu jaoks, kes sellisel kombel elada eelistavad.

Havasupai nägemine oli minu suur unistus kogu siin Ameerikas oldud aja jooksul. Vaatasin aina pilte kosest ja ei uskunud oma silmi! Kuid see on selge, et pilt on hoopiski midagi muud. See loodusime oli jumalik!
Ennist tundus võimatuna loodusime keset eimidagit. Kõik seal oli looduslik, ei mingit inimese vahelesegamist. Isegi päevitusriideid pidin vahetama kose taga koopas, sest ega seal ometi vahetuskabiini polnud. Vesi oli kristallselge, kuid külm. Ometi tundus ujumine kohustusena. Kose juures olles võtsin igast hetkest viimast. Usun siiralt, et Havasupai ongi paradiis. See on koht, kuhu lihtsalt peab jõudma.
Enne õhtut tuli selle unistustemaaga hüvasti jätta ning tagasiteele asuda. Ühelt poolt oli kahju lahkuda, kuid teiselt poolt olin tänulik, et see loodusime sai mul nähtud.
Tagasitee oli ränkraske, sest kuigi olime puhanud ja uuest energiast pakatavad, oli tagasitee ikkagi juba teine katsumus samal päeval. Pealegi olime kaetud tuule tõttu tolmu ja liivaga, mis tähendas, et pesemine tundus peale matka esmavajalik.
Jälle 4 tundi matka kaljude vahel, ja tagasi me olimegi. Kalle ees, mina tema järel ja siis väga väsinud Urmas meist pisut tagapool. Kalle, kellel oli juba kolmas kord Havasupaid külastada, lubas mulle medali anda, sest tema sõnul olen esimene naisterahvas, kes ei virisenud ega vingunud väsitava matka juures. Päris aus olla, siis autosse istudes hingeldasime me kõik, kuid reis jätkus üsna pea California suunas. Kuigi öine peatus tuli teha sajakonna miili kaugusel olevas Kingsman’ i motellis. Odava raha eest saadud mugav motellituba kahe voodi ja dušširuumiga oli see vähene, mida tol hetkel vajasime. Magasime eriti sügavalt ning muretult.

 

Laupäev, 17.aprill

Mina tõusin vara, kuid poisse üles ajada ei julgenud. Ja mis seal salata, vajasin ma isegi pikemat ööd, kuid varane tõusmine on harjumus. Paari tunni pärast, mil poisid üles said ja asjad pakitud, läksime hommikusööki sööma väikelinna armsasse restorani. Tellisime pannkoogid maasikate ja vahukoorega pluss praemuna ning singiviilu – liiga suur ports ehk siis ameeriklase keskmine.
Aeg oli sõita Californiasse. Sõit sinna kestis rohkem kui 6 tundi. Konkreetne plaan parima kliimaga osariigis puudus. Tegevusetust see aga ei tähendanud.
Kõigepealt sõitsime Los Angelesse ja Holliwoodi, kus taskukohase hotelli leidmine laupäevasel päeval tundus vaata et võimatu. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui leppida kalli kesklinna hotelliga. Muidugi oli see oma hinda väärt, kuid selleks ajaks hakkasid me rahakotid juba tühjaks saama. Aga Urmas ütles, et ega investeering reisimisse pole raiskamine. Tuleb nõustuda.
Holliwoodi tänavatel liikuvad inimesed on jällegi omamoodi huvitavad. Naljakas, et eksisteerib nö erinevat liiki ameeriklasi. Õhtusöök ühes venelase peetavas restoranis ning siis pisut ringiliikumist. Tänaval jalutades pidas üks mustanahaline restorani administraator mind Jennifer Lopeziks. Hõikas, et armastab Lopezi!
Maalikunstnik Urmas soovis Holliwoodis kindlasti sisse astuda Erootikamuuseumi, mis jättis suhteliselt labase ning igava mulje, kuid kui ei oleks külastanud, ei saaks hinnangut üldse anda. Kell 8 õhtul pidime hotelli tagasi pöörduma, et kohtuda Kalle sõbra Voldemariga. Blond kena eesti poiss, kes lööb elus läbi oma välimuse ning petlikult siirate silmadega. Kirjeldas kõikvõimalikke võltsimisi ning seaduserikkumise saladusi.
Hiljem otsustasid Kalle ja Urmas Voldemariga baari minna. Mina eelistasin end välja puhata ja muidugi polnud ma ka kindel, kas baari üldse sisse saan, sest California karmide seaduste järgi peab vanust olema vähemalt 21. 
Nii ma seal kaunis hotellis ja uhkes üksinduses uinusin üsna pea.

 

Pühapäev, 18.aprill

Valida oli Sequoia rahvuspargi ja Pacific ookeani vahel. Mõlemat aja puuduse tõttu välja mänginud ei oleks. Otsustasime Sequoia kasuks ja teele me asusime.
Teede ääres olid suured apelsinikasvatused. Minul oli küll kindel plaan apelsiniraksu minna, kuid Kalle arvas, et nii võin kuuli saada. Lootsime, et leiame tee äärest mõne apelsinimüüja, kuid polnud sellega ka õnne. See- eest sattusime maasikaneiu otsa. Nii suuri ja magusaid maasikaid, kui tal seal müügiks olid, ei ole ma aastaid juba isegi mitte näinud. Terve suur kastitäis maksis vaid 15$ ja seetõttu ostsimegi terve kasti. Sellest hetkest algas maasikate dieet, mis kestis pea kolm päeva. Viimaseid maasikaid süües tundsin, et mõnda aega need magusad ja maitsvad marjad minu eelistuste hulka ei kuulu.
Umbes 4 tunni pärast jõudsime Sequoia rahvusparki, mis oma suuruselt on hirmuäratav.  Õnneks ei pidanud me omal jõul matkama, sest kitsas autotee viis mägede tippudeni välja.
Sequoia rahvusparki iseloomustavad suured puud, kõrged mäetipud ning sügavad kanjonid. See on Põhja- Ameerika pikim mägede jada, mida peetakse ülivõrdes küllusega kaetud maastikuks. Samuti tean, et kõnealune rahvuspark on vanuselt teine Ameerikas.
Tõmbenumbreid selles suures pargis on rohkem kui küll. Paraku sattusime meie pisut valel ajal, sest mitmetele huvitavatele objektidele on võimalik lähedale pääseda vaid suvel. Mäejalamil, kust me sõit algas, oli soe ning pigem suvine ilm, kuid mäetippudesse jõudes leidsime eest lumehanged ning jäised teed. Pidin mitu korda riideid vahetama, sest temperatuurimuutus oli suur.
Minu lemmikuks oli mägede tipus asuv The General Sherman Tree (tõlge: Kindral Sherman Puu). See puu on suurim elav asi maakeral. Hinnanguliselt on kõnealuse sekvoia vanus 2300- 2700 aastat. Puutüve kaal on 1385 tonni ning pikkuseks on mõõdetud 83.8 meetrit. Oli ikka hiiglama suur küll!
Kuna sõit Californiast rahvusparki võttis omajagu aega, oli pargis veetmise aeg piiratud. Poolteist tundi üles mäkke ja sama aeg tagasi. Teel kohtasime kokku kolme karu. Üks neist lausa poseeris meile ja temast tegin ka pildi. Autost sel hetkel välja minna ei riskinud, sest on need loomad ju  suuremad ning tugevamad kui meie. Teatavasti on rahvusparkide loomad siin looduskaitse all ja isegi kui loom ründab inimest, ei ole lubatud looma vigastada. Enesekaitseks looma tapmine on rangelt karistatav. Kuid eks sellega oleme me eestlased juba harjunud, et ameeriklaste seadused on pisut imelikud ning liiga karmid.
Peale suurt tiirutamist ning ebastabiilset autosõitu oli mul süda paha ning seetõttu pidin õhtusöögist jõekaldal asunud restorani verandal loobuma. Pikutasin auto tagaistmel, kuni enesetunne paremaks läks. Mõne aja pärast alustasime sõitu Nevada suunas.
Peale mitmetunnist sõitu otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva hotelli või motelli ning puhkame end järgmise päeva tarvis välja. Kuid mida otsid, seda ei leia. Sõitsime läbi mitme linna, kuid majutuskohti ei jäänud silma neist üheski. Väikelinna Barstow’sse jõudes oli kell palju, polnud valikut ning plaan oli ringi tiirutada kuni ööbimispaik leitud. Võttis see pisut aega, kuid järjekindlus viis sihini – leidsime ajaloolise Route 66 äärest pisikese motelli. Ja nagu hiljem selgus, oli meie leitud maja ehitatud aastal 1898 ning majutuskohana eksisteerinud aastast 1928. Tagasihoidlik motell, kuid ajaloolise hõnguga ning madala lae ning naljaka vannitoaga teistest erinev. Motellipidaja oli ka vanade autode koguja ning erineva vanusega „kaunitare” oli õu tal täis.

 

Esmaspäev, 19.aprill

Esmaspäev oli kuidagi teistmoodi, sest paratamatult olin mõtetega tagasi kodus. Seda nimetatakse vist koduigatsuseks. Teiselt poolt soovisin muidugi, et see reis ei lõpeks iial. Lihtsalt suur vaimustus ja rahulolu olid võimust võtnud. Missourist lennuki peale astudes teadsin, et ees ootab tõeline seiklus ja nii oli ka läinud.
Keskpäevapaiku jätsime enam kui saja aastased majaseinad ning õue kaunistanud autod. Oli aeg tagasi pöörduda Las Vegasesse, kust me reis alguse sai. Kiiret polnud kuhugile ja seetõttu tegime mitmeid peatusi, et teha pilte niivõrd harjumatus looduses. Kõikvõimalikud (mulle tundmatud) puu- ning taimeliigid olid huvitavad ning lähemalt uurimist väärt. Kuigi peab tunnistama, et California ja Arizona kuiv ning liivane kliima tekitas minus suurt kartust, sest on ju see sobiv madudele. Seetõttu üle 15- 20 minuti autost väljaspool ma ei viibinud ning igaks juhuks hoidsin reisikaaslaste lähedusse. Poistele tegi minu suur hirm vaid nalja ja nii mõned korrad arvasid nad nägevat mõnda ussi minu suunas liikumas. Neile meeldis minu naiselik kiljumine.

Las Vegasesse tagasi jõudsime üllatavalt kähku ning ka sobiva hotelli leidmine ei tekitanud raskusi. Äärelinnas asunud motelli kõrval paiknes maailmakuulus ööpäevaringselt avatud abielukabel. Sellega viskasime ikka nalja, et ehk käiks enne kojusõitu läbi ja ajaks „asja“ korda.
Õhtul jalutasime rahvast täis tänavatel ning saime osa Las Vegasele omastest suuruslikest showdest. Seekord nägin ka suurt laevade lavastust, mis oma värvide ja dekoratsioonidega oli äärmiselt nauditav. Poistel oli kindel soov striptiisibaari minna ja kuna mina sellest ei hoolinud, läksin oma teed. Nautisin seda suurlinna ilu ja melu kuniks veel sain. Kuid aeg seal linnas lendas eriti kähku ning kuna teisipäeva varahommikul oli ees kojusõit, pidin võimalikult vara magama heitma. Pisut peale keskööd jõudsingi tagasi motelli.

Teisipäev, 20. aprill

Varahommik algas mil poisid stripibaarist tagasi jõudsid ning õlle joomist „kodusel“ pinnal jätkasid. Hoiatasin Kallet küll, et paari tunni pärast peab ta mind lennujaama sõidutama, kuid sel hekel nad nii kaugete asjade pärast veel ei muretsenud. Viimaks, kui nad silmad sulgesid, oli aeg autojuht Kallel ärgata. Valikut tal polnud ja seetõttu ajas ta end üles ning viis mu lennujaama ära. Tänud avaldatud ning hüvastijäetud, läksime mõlemad oma teed: tema tagasi motelli end välja puhkama, et keskpäeval New Yorki lendavale lennukile jõuda ning mina lennuki peale.
Lennukis vanapaari kõrvale istudes mõtlesin, et kui palju jäi Arzonase, California ning Nevada pinnale maha: 5 päeva ning palju nähtud kohti ja palju mälestusi, mis on hindamatu väärtusega. Läbisime kokku pisut alla 2000 miili (3200 km).
Nägin vaimustavalt ilusaid ning mitmekülgse loodusega paiku. Teiste seas nägin ka oma paradiisi.