KUULID LENDASID. KERTU JUKKUM: ma ei tahtnud tapmisest osa saada

KUULID LENDASID. KERTU JUKKUM: ma ei tahtnud tapmisest osa saada

Tuntud tervisesportlane ja TV3 avalike suhete juht Kertu Jukkum armastab väga sporti teha ning et juba 6. novembril ootab teda ees maratonijooks New Yorgis, tuleb treenida juba täna. Pühapäeval metsajooksu tehes oleks Kertu aga äärepealt kuuli saanud ja seda sõna otseses mõttes.

Tuntud tervisesportlane ja TV3 avalike suhete juht Kertu Jukkum armastab väga sporti teha ning et juba 6. novembril ootab teda ees maratonijooks New Yorgis, tuleb treenida juba täna. Pühapäeval metsajooksu tehes oleks Kertu aga äärepealt kuuli saanud ja seda sõna otseses mõttes.

Nimelt läks Kertu pühapäeval pikale jooksudistantsile kodumetsas Kuristal, kust jookseb ühtlasi ka Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada. Tegu on paigaga, kus inimesed peaksid saama vabalt tervisesporti teha ja niisama värskes õhus liikumist harrastada, ent nüüd selgub, et ka jahimehed on otsustanud sellest oma meelispaiga kujundada.

Kertu kirjutas oma õõvastavast kogemusest ka blogipostituse, mida saad lugeda allpool:

“Kas sa tahad kuuli saada vä?” küsib minult Jõgeva Jahiseltsi liige, kui olen oma pühapäevasel pikal jooksudistantsil otse kodumetsas Kuristal. Seda sama metsarada mööda jookseb ühtlasi Peraküla-Ähijärve ametlik matkarada, mille mu hea sõber Alar Sikk paar aastat tagasi lõi. Tegemist on riigimetsaga, mis on rahva omand ning ühtlasi piirneb seal samas mu isa metsaga. Sellel rajal on eriti nädalavahetuseti teisigi liikujaid, tänagi olid mehed metsa tegemas. Ehmatasin jahimehe lause peale, sest ei tea, kas tegemist on ähvarduse või hoiatusega. Seejärel kamandab ta mind metsa äärde maha istuma ja ootama, kuniks tapatalgud on läbi. Olen higist leemendamas ja mõistan, et ei soovi seal haigeks jäämiseni külmetada ning ammugi tapmisest osa saada. Kuulid vihisevad, kuid otsustan edasi joosta ja mõtlen hirmuga, et kas üsna lähedal asuvad majapidamised on ikka teadlikud võimalusest täna siin samas surma saada? Või teised külaelanikud, kes aeg-ajalt metsas oma koertega jalutavad?

Jahimees väitis, et jahipidamine toimub veel 30 minutit, seetõttu julgen kolmveerand tundi hiljem raja lõppu jõudes ümber pöörata ja kodu poole tagasi seda sama rada pidi joosta, sest tänane kava nägi ette 2,15 tundi jooksu. Aga ei, kuulid vihisevad jätkuvalt ning kamp on liikunud külale lähemalegi, endiselt ametlikul matkarajal. Mõistan, et Eestimaa on väike ja kuidagimoodi peame me metsa ära mahtuma – olgu siis matkarada või mitte, aga kuidas saab olla, et hoiatavaid silte ega muud taolist ei leidu? 

Loe täispikka postitust Kertu blogist siin