LIIS LASSI EDULUGU: Igaühel peaks olema visioon, kuhu jõuda tahetakse!

12 kommentaari
LIIS LASSI EDULUGU: Igaühel peaks olema visioon, kuhu jõuda tahetakse!

Liis on edukas ning silmipimestavalt kaunis ärinaine, nõutud laulusõnade kirjutaja ja tubli ema, kes on viimased neli aastat elanud kaugel Singapuris. Tema kadestamisväärt elu valem on lihtne: „Igaühel peaks elus olema visioon, kuhu jõuda tahetakse. Isegi kui see visioon on hägune, siis ilma selleta on elu lihtsalt kulgemine. Üks eluiga on natuke liiga pikk, et terve see aeg lihtsalt kulgeda. Olen endale konkreetsed sihid seadnud: ettevõtluse arendamine, elukestev õpe, pereelu ning emotsionaalne rahulolu. Püüan iga otsuse teha lähtuvalt nendest eesmärkidest,” ütleb Liis.

Liis on edukas ning silmipimestavalt kaunis ärinaine, nõutud laulusõnade kirjutaja ja tubli ema, kes on viimased neli aastat elanud kaugel Singapuris. Tema kadestamisväärt elu valem on lihtne: „Igaühel peaks elus olema visioon, kuhu jõuda tahetakse. Isegi kui see visioon on hägune, siis ilma selleta on elu lihtsalt kulgemine. Üks eluiga on natuke liiga pikk, et terve see aeg lihtsalt kulgeda. Olen endale konkreetsed sihid seadnud: ettevõtluse arendamine, elukestev õpe, pereelu ning emotsionaalne rahulolu. Püüan iga otsuse teha lähtuvalt nendest eesmärkidest,” ütleb Liis.

Noore ja kauni naise jaoks on maailmas kõik uksed valla. Nii otsustavad paljud Eesti neiud kodumaa tolmu jalgelt pühkida ning kusagil kaugemal ning eelistatavalt soojemas ja päikeselisemas kohas end proovile panna. Liis seevastu ei plaaninud kunagi teadlikult Eestist lahkuda. „Mul oli kodumaal kõik kaunis olemas. 2011. aastal sain aga DoRa stipendiumi, et jätkata magistriõpinguid Hiinas ning otsustasin programmis osaleda, et ise Aasia metsikut majandusarengut tunnistada. Pooleaastase programmi keskel tutvusin aga juhuslikult oma praeguse abikaasaga ning nõnda see elu teisiti mind suunas. Nii palju ma saatust ise tüürisin, et lasin sellel kõigel juhtuda,” räägib naine, kes on end tänaseks Aasia ärimaailmas ilusti sisse seadnud. „Olen asset manager (fondivalitseja) eraisikute (high net worth individuals) kinnisvarainvesteeringute alal – investeerime Euroopasse, Aasiasse ja USAsse. Aga huvisid on mul veel paljudes teisteski valdkondades, kuigi kinnisvara on mu lemmikteema. Ma ei ole erialaspetsiifiline ettevõtja, vaid proovin kätt kõikvõimalikel aladel, mis tõotavad head tulu. Business is everywhere. See on mu enda äri – hetkel valin pigem ettevõtjaelu ebakindluse kui kellegi teise tellitud muusika järgi tantsimise. Kinnisvaras tegutsen paari lepingulise partneriga. Teistes ärides olen vaid osa suuremast tiimist. Sel aastal sai asutatud ka Eestis väike ettevõte – lasteteemaline. Näis, kuhu selle ideega jõuame, seltskond on igatahes tegus ja annab mulle põhjust rohkem Eesti suunal mõelda. Olen sellest perioodist üle, kus läksin iga pealtnäha hea idee peale leili ja hakkasin varakult „karunahka jagama”. Nüüd tean, et kõik sõltub tegijatest. Kui ikka keegi head ideed edasi ei vea, siis tuleb konkurent ja teeb asja ise ära.”

Kuidas siis olla edukas ärinaine? Millised eeldused selleks olema peavad? „Eesmärgid ning vankumatu motivatsioon nende nimel iseseisvalt ja ebaõnnestumisi kartmata töötada. Sisemine tarkus jääda endale kindlaks ja mitte kuulata iga „nõuandjat”. Unistused ja kirg midagi ise ära teha. Need soovitused kehtivad igasuguses töös ja ka akadeemiliste eesmärkide puhul, ühtlasi ka eraelus,” teab Liis, kelle arvates mängib ka inimese välimus töörindel olulist rolli. „Tõenäoliselt on atraktiivsetel naistel ning kindlasti ka meestel lihtsam tööalaselt läbi lüüa. Kõik eelistavad pigem midagi meeldivat vaadata, kas pole nii? Kuid vale on väita, et tuleb püüelda millegi püüdlematuni! Tähtis on anda oma absoluutne parim, sest kellelegi ei meeldi ilmselge lohakus.” Liisi arvates on äärmiselt oluline ennast ka õigete inimestega ümbritseda. „See on uskumatu, kuidas vale seltskond võib su tiibu kärpida. Ja vastupidi – kuidas võib õige seltskond sind tõsta!”

Töö ja pere

Oma aega oskab Liis töö ja perekonna vahel hästi jagada. „Mul ei ole õnneks olnud vaja ühte teisele ohverdada ja ilmselgelt ma oma last ja meest tööelule ikkagi ohvriks ei tooks. Aga igapäevaasjades olen ikkagi ratsionaalne, teen tööd töö ajal ja ajan juttu jutu ajal ehk siis igal asjal on oma aeg. Ma ei saaks rahulikult lapsega mängida, kui peas vasardab teadmine, et keegi kusagil ootab mu pärast või et mõni klient pole saanud oma teenust, rääkimata sellest, et mina pole saanud oma töötasu,” ütleb ta. Ka emaks saamine ei toonud endaga Liisi jaoks õnneks suuremaid muudatusi kaasa. „Lapse ja tema vajadustega arvestamine on loomulik, samas laps on sama loomulikult sulandunud meie juba olemasolevasse rutiini. Reisime ning käime kõikjal koos. Lihtsalt kohvreid pakkides on kordades rohkem nodi. Võib-olla kõige esimene kord, kui lapse töökohtumisele või kokteiliüritusele võtsin, tundsin kerget ärevust, aga pärast seda pole taolist ärevust enam olnud. Ta on osa minust, täpselt samamoodi nagu mu mõtted ja tunded ning need käivad minuga ju samuti alati kaasas. Ja olgugi, et meil on abiline ja ma ei peaks last üldse kuhugi pidevalt tassima, siis eelistan, et ta on pigem minuga kui minuta,” paljastab õnnelik ema. Kõige keerulisemaks asjaks emaks olemise juures peab Liis pidevat instinktiivset muretsemist oma lapse heaolu pärast. „Kõik emad muretsevad oma laste pärast ka siis, kui selleks tegelikult põhjust pole. Lapse kasvatamise juures on tegelikult ju kõige olulisemateks asjadeks tingimusteta armastus, hellus ja hool – laps ei vaja ju muud!”

Aasia ning Euroopa kultuuriruumide erinevused annavad tugevalt tunda ka lapse kasvatamisel. „Kui võrrelda näiteks Eesti ja Hiina kultuuriruumi (mis on valdav ka Singapuris) ja nende lastekasvatuse erinevusi, siis Eestis ollakse kindlasti palju järeleandlikumad ning pigem vabakasvatusele orienteeritud kui seal. Aga meie lapsed Eestis ei pea ka konkureerima mitme miljoni teisega, kel täpselt samasugune taust ja oskused. Meie lastel on selles suhtes ikkagi kuldlusikas suus, et võimalusi on rohkem. Singapuri eripära on see, et kohalikud lapsed peavad olema võimelised funktsioneerima megakonkureerival turul, võistlema miljonite teistega loetud töökohtade pärast, mis garanteeriksid neile võimaluse ühes maailma kalleimas linnas ellu jääda. On tavaline, et meie mõistes beebi õpib seal juba arvutama, mul pole aimugi kuidas, aga koolid selleks on olemas ning kolmene räägibki juba kolme keelt. Kui seesama kultiveeritud geenius enne põhikoolieksameid ennast metroo ette viskab, siis peaksid vanemad ikka enda käest küsima, et kas see oli nüüd kõik ikka õige. Ühiskond peaks enda käest küsima, et kuhu sellise süsteemiga ikkagi välja jõuda soovitakse,” arvab Liis.

Oma eraelu noor naine reeglina avalikult eriti ei kommenteeri. Oma praeguse abikaasaga kohtus ta ühes Pekingi restoranis, kui mees seal parasjagu hiina keeles kedagi paika pani. Just tema enesekindlus ning konkreetsus olidki võlud, mis Liisi põlvist nõrgaks võtsid. Mõne aja pärast esitas mees Liisile ka iga naise oodatud küsimuse. „Ta palus mu kätt, kui olime Singapurist tulnud nädalavahetusereisile meie tutvusmislinna Pekingisse. Valge vale loori all, et läheme õhtusöögile tema äripartneriga, oli tal tellitud limusiin, renditud endine Ameerika saatkond, milles tegutseb Maison Boulud restoran ning maja ette jõudes oli laotud maha roosiõitemeri ning viiuldajad võtsid meid vastu. Siis järgnes ühele põlvele laskumine, pintsakutaskust võeti välja sädelev teemantsõrmus ja kõlasidki need ilusad sõnad. Mina olin selleks hetkeks juba veidi emotsionaalne ja poetasin paar pisarat. Pidime järgmisel päeval minema ekstreemreisile Pyongyangi (Põhja-Korea) ja kartsin kõige rohkem, et äkki ta teeb pulli ja küsib tähtsa küsimuse hoopis kuskil seal! Suudlustele järgnes privaatne õhtusöök viiuldajate saatel. Hiinlased suutsid tordi peal olevad nimed muidugi väheke valesti kirjutada, seega nalja sai meil seal ka,” meenutab Liis. Õnneliku ja kindla suhte alustalaks peab naine austust. „See on väga oluline! Kui austus on kadunud, siis kaob kõik: kaob kirg ning lõpuks ka armastus.”

Perekonna loomine on ühe naise elus üks väga oluline otsus. Enne taolist tähtsat elumuutust tuleks kindlasti piisavalt elukogemust omada. „Last asud ju õpetama esimesest päevast alates, seega kui sa ise mitte millestki midagi ei tea, siis mida sa sellele lapsele edasi annad? Enese ja abikaasa tundmine, hea haridus, elukogemus maailmast ja töökogemus on vaid elementaarsed asjad, mida iga tulevane lapsevanem võiks oma pagasiks pidada, koos võimega vastutada ja iseendaga hakkama saada. Kõik muu on juba boonuseks. Pere teadlik planeerimine ei tule ka kahjuks. Laps on ju kirss tordil!”

Looming

Lisaks karjäärile ning pereelule leiab Liis aega ka loomingu jaoks. Tema sulest pärinevaid tekste esitavad väga paljud kodumaised artistid. Nende hulgas näiteks Luisa, Rolf, Lenna, Ott Lepland, Sewen, Mihkel Ratt, Taavi Immato, Merlyn Uusküla, HND, Nele-Liis Vaiksoo, Mia, Elmariachi ja ka mõned laulukoorid. „Laulutekste kirjutades inspireerivad mind elu ja kõikide tunnete tuhat varjundit. Olen ka meloodiat kirjutanud, aga lüürika, nii inglise- kui eestikeelne, on kindlasti mu tugevam külg. Seega ma heliloojaks ei pretendeeri ja kirjutanud olen pigem selleks, et veidi rohkem helimaailma mõista. Seda siis lisaks loo sõnumile, mille ise helile annan,” räägib Liis. Enamik naise kirjutatud lugudest jõuavad raadiosse. Liis on muuseas võitnud ka raadio Elmar Aastahiti tiitli. „Laulusõnu olen tänaseks kirjutanud umbes kuus aastat. Alguse sai see nii, et Elmar Liitmaa palus paari loo sõnade tegemisel abi ning paarist sõnast sai terve album, järgnesid tellimustööd ja nii on see tänini.”

Hoolimata ülikiirest elutempost ei lase Liis stressil end kiusata. „Esimene märk sellest, et vajan puhkust, on see, et muutun närviliseks. Juhindun ütlemise järgi: kui tunned, et elu kasvab üle pea, võta 15 minutit ja mediteeri. Kui aga tunned, et sul on liiga kiire, et võtta see 15 minutit, siis võta 30 minutit! See aitab! Tavaliselt, kui närvilisus juba koidab, siis tuleb midagi tegemistes muuta – siis on selge, et kohustusi on liiga palju kuhjunud või mõni ülesanne käib üle pea. Sellest ei saa jõuga läbi, vaid nõuga. Olen õppinud rahulikult võtma ning aktsepteerima, et mul on inimesena nii professionaalsed kui isiklikud nõrkused ja tugevused.”

 

Tekst: Heidi Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015