Maria: klassivahe on klassi vahe

Täna ei ole mu tuju kuigi hea. Kes mu esimesi kolumneid luges, see mäletab, et sain emalt Hispaaniasse reisirahaks 1000 eurot, lisaks oli mu alles ka suurem osa viimast palka, nii et oma-arust asusin teele päris arvestatava rahakotisisuga. Ja tänaseks, vähem kui kuu ajaga, on see raha otsa saanud. Mul on elamine tasuta, söök maksab siin poes vähem kui Eestis ja ma olen suutnud ära kulutada ligi 25 000 krooni. Õnneks on peagi  palgapäev tulemas, aga ikkagi olen ma nördinud, et minusugune suur tüdruk ei oska oma elu majandada.

Asi on lihtsalt selles, et hinnakäärid on siin müstiliselt suured ja mõnikord, kui tuleb soov jäätist osta, siis  unustad lihtsalt ära, et üks tavaline ühe palliga vahvlijäätis maksab tänaval 3.50. Siin ei tohi hetkekski ära unustada, kes sa tegelikult oled, sest sa suhtled pidevalt inimestega, kelle jaoks 1000 eurot on normaalne õhtusöögi eelarve. Ilmekaks näiteks selles osas oli eelmisel nädalal toimunud Nikki Beach White Party, kuhu oli kokku tulnud meeletu hulk inimesi - silmaga hinnates umbes 2500. Igaüks neist oli ostnud sissepääsuks vähemalt 50 eurot maksva kõige tavalisema pileti. Täpsustan igaks juhuks üle, et te ei arvaks, et nii arutult ma oma raha kulutanud olengi - mulle kui pressi esindajale oli sellele üritusele sissepääs tasuta. Küll aga oli seal peol lisaks tavapiletiga külalistele rohkelt VIP-rõdu külalisi ja laua või voodi koos šampanjaga ostnud külalisi, viimaste hinnad, kui ma ei eksi, olid 2000 ja 2500 eurot. Kuulsin, et nendest viis lauda ja voodit olid eestlaste poolt ostetud. Mul on siiani raske uskuda, kui palju raha on mõnedel inimestel. Tingituna sellest klassivahest ma isegi ei heida neile ette, et nad raha nii laialt loobivad. Kokkuvõttes on see ju ka keskklassile kasulik - mõelge, kui palju inimesi saab tööd tänu sellele, et keegi ostab hirmkalli šampanja. Seeläbi tuleb rohkem või vähem raha ettekandjale, koha managerile ja omanikule, šampanjatootjatele, viinamarjaistanduse marjakoristajatele, isegi autojuhtidele ja tollitöötajatele, ja kui piirid päris laiaks lükata, siis ju ka mulle, kes ma nendest inimestest uudiseid kirjutan. Nii et kellegi rikkus ei ole sugugi ainult paha asi.

Vaatamata kõigele sellele jääb mul endiselt hing kinni, kui kuulan mõnede toodete või asjade hindu. Võtame näiteks kasvõi Marbellas armastatud jaapanlannast seltskonnatähe ja promootori Saeko Hamada, kelle Nikki Beachi peokleit oli väärt 50 000 eurot. Saate te aru, see on ligi 800 000 krooni. Inimesed ostavad selle raha eest endale kodusid, see on minu 6 järgmise aasta palk kokku.  Ma uurisin Saeko käest uudise jaoks rohkem infot ja tegelikult ei olnud ta küll ise seda kleiti ostnud, vaid see kingiti talle kleidi disainerite poolt, kes on tema head isiklikud tuttavad. Aga ikkagi on kuidagi mõistusevastane mõelda, et keegi sinu kõrval seisab 800 000 krooni maksvas kleidis. Kusjuures, ma pole selles küll 100% kindel, sest pole ise järgi küsinud, aga jutud siin räägivad, et Saeko  pidavat niivõrd rikkast ja tuntud Jaapani perekonnast pärit olema, et ta võiks ka ise endale selliseid kleite kokku osta. Aga ei, ta on tegelikult väga lihtne ja armas naine, räägib palju keeli, alati naeratab, on vaatamata oma noorusele alati maitsekalt riides ja sõidab tagasihoidliku Mini Cooperiga, mitte mõne hirmkalli limusiiniga. Tema kõrgemast klassist annavad tunnistust ülimalt lihvitud käitumismaneerid ja igapäevane töö heategevuses.

Kõik rahanumbrid siin on uskumatult suured. Käisin paari päeva eest ka ühe mulle tundmatu Saksa kellafirma Glashütte uue kollektsiooni presentatsioonil - see kuulub ju mu töö hulka siin ja mulle see isegi meeldib, sest saan iga päevaga targemaks. Tarkus, rikkus ja ilu- kõik pidavat ju nakkav olema, nii et äkki  hakkab mullegi midagi külge :). Glashütte kellad olid tõelised meistriteosed, aga ka hinnad olid taas sellised, mida ma lihtsalt pean teile mainima - kõige kallim ja kaunim käekell  maksis 120 000 eurot. Ma tõesti ei kujuta ette, milline peaks olema see inimene ja kui palju peaks tal raha olema, et oleks vaja osta endale 120 000 eurot maksev käekell.

Kõik need viimaste päevade suured numbrid ja minu enda auk rahakotis on mind pannud rohkem mõtlema ületarbimisele ja sellele, kui palju ülehinnatud ja ebavajalikke asju meil kõikidel on. Mis seal salata, olen isegi viimase kuu aja jooksul endale juurde ostnud 4 kleiti, 2 toppi, 2 paari kingi ja 1 käekoti. Kohanemisraskused vist, et kukkusin shoppama nagu nädalase tuusikuga lõunasse sõitnud turist. Ja palun uskuge mind, kui ma ütlen, et ma ei ole sugugi uhke oma kulutatud raha üle. Loomulikult on hea tunda end uues kleidis, aga kas mul oli ikka seda kõike vaja? Ostmise hetkel tundus kõik väga odav - 49 eurot on ju väike rahanumber. Aga seda ümber kroonidesse pannes, siis 750 krooni ei ole sugugi väike raha. Eks raha väärtus ongi hetkeline - kui sul on palju raha taskus, siis tundub 100 krooni peenrahana, kui sul aga on vähe raha taskus, siis mõtled, et 100 krooniga võiks heal juhul ju nädal aega ära elada. Hetkel on mul 100 eurot taskus, mida polegi ju nii vähe, ja sellega tuleb elada veel 10 päeva.
Vaatamata imeväel kulunud rahale olen ma ikkagi väga õnnelik inimene. Raha on ju vaid raha, see tuleb ja läheb ja kui sul seda palju ei ole, siis ei saa ka liiga palju kuluda. Mul siin päike paistab, väljas on 33C, vesi on 22C ja mina olen šokolaadipruun :) Mida sa hing veel ihkad!

Päikest

Maria