MARILYN JURMAN sünnitusest: kui keegi lõikaks sõrme küljest, ma ei tunneks seda

2 kommentaari
MARILYN JURMAN sünnitusest: kui keegi lõikaks sõrme küljest, ma ei tunneks seda

Armastatud lauljatar, näitejatar ning joogaõpetaja Marilyn Jurman sai selle aasta 30. aprillil esmakordselt emaks ning nüüd, mil sünnitusest on peaaegu kuu aega möödas, otsustas ta kogu sünnituse ja kõik sellega kaasnevad emotsioonid ka kirja panna.

Armastatud lauljatar, näitejatar ning joogaõpetaja Marilyn Jurman sai selle aasta 30. aprillil esmakordselt emaks ning nüüd, mil sünnitusest on peaaegu kuu aega möödas, otsustas ta kogu sünnituse ja kõik sellega kaasnevad emotsioonid ka kirja panna.

Marilyni sünnitus kestis ühest küljest viis tundi, teisalt panid arstid kirja 29 tundi, sest just nii kaua pidi ta haiglas veetma – tervelt ööpäev enne, kui sünnitus pihta hakkas. “Nii, nagu ma mäletan, tuleb sünnitusosakonda jõudes kohe küsida vanni ja perepalatit. Esimene oli mulle vastunäidustatud ja teist paluti uuesti küsida peale sünnitust. Ämmaemand tegi veel nalja, et me võime sulle vanniga toa anda, aga vanni sa minna ei või. Küsisin mossitades, et kas mul üldse on mõtet oma sünnitusplaani anda,” meenutab Marilyn, kes oli kusjuures veendunud, et valuvaigisteid ta sünnituse ajal ega ka enne sisse ei võta ning keegi ei tohi neid talle ka pakkuda.

“Valuvaigisteid lubati, et keegi mulle pakkuma ei tule. Ma mõtlesin, et kui keegi tuleb, siis võib juhtuda, et ma võtan need vastu, seega parem, kui keegi ei tule. Hiljem mõtlesin veel, et sellepärast vist ongi väga raske sünnitusvalu kirjeldada valuna, kuna see hakkab kuskilt otsast pihta ja kogu aeg kulmineerub edasi ja ühel hetkel, kui keegi lõikaks mul näiteks näpu samal ajal maha, ega ma vist aru ei saaks,” tõdeb ta.

“Minu valuvaigisti oli lõpuks ikkagi hingamine. Kujutasin endale ette, et ma olen poegiv elevant. Ma arvan, et tegelikult ma võisin mõne inimese päris ära ehmatada. Sest ma tegelikult ka kujutasin ette, et ma olen elevant ja mul on selline Tõnu Tepandi kooliga hääl ka, et kui on vaja madalalt, täiega, koos õhuga möirata, siis tõelise mõnuga ma seda teengi. Hingasin nina kaudu sisse ja siis viskasin oma kujutletava londi õhku ja nii madalalt ja valjult kui torust tuli, hingasin suu kaudu kopsud tühjaks. Samal ajal veidi kükitades või puusadega allapoole laskudes. Mul oli vägagi poegiva elevandi tunne. See oli siis see avanemise periood.”

Muusikat Marilyn sünnituse ajal ei tahtnud, kõik leidis aset vaikuses. “Igatahes mingi hetk hakkasid vist need pressid. No nendeks ma nüüd küll valmis ei olnud. Nii, targad raamatud ütlesid, et sina lõdvestu ja emakas teeb kogu pressimise ise ära ja lihtsalt proovi mitte oma lihaseid pingesse lasta, et beebi mahuks nende vahelt läbi. Millegipärast oli hirm. Ma ei teagi, mille ees. Lihtsalt selline hirm, et tahaks lõdvestuda ja alluda ja anda kontrolli käest, aga mis siis saab. Mis siis saab, kui ma allun sellele tundele. Ma ei tea ja see teadmatus hirmutas. Olgu, elevandi mängimine jätkus. Väga suure elevandi. Vahepeal keegi käis mulle ka ütlemas, et kui kõris on valus, siis ma oma häält ära ei karjuks. Ei, ei olnud valus. See madal karjumine leevendas ikka mõnusasti ja aitas. Ma isegi ei nimetaks seda karjumiseks, vaid häälega hingamiseks. Mul lihtsalt on tavapärasest palju valjem hääl. Ma olen tavapärasest palju suurem elevant. No igatahes ma siis muudkui allusin sellele põnevale pressimise tundele, kui järsku oli tuba valgetes kitlites arste täis. Kiiresti pidin selili pöörama ja nüüd kästi päriselt täie rauaga pressida. Ma sattusin täiesti segadusse. Ma selle osaga ei olnud üldse arvestanud. Üheski raamatus ei olnud keegi seda osa kirjeldanud. Okei. Kui peab pressima, siis pressin, pressin nagu homset ei oleks. No see oligi nüüd see hetk, kus kui keegi sõrme lõikaks küljest, siis tegelikult ka, ega aru ei saaks midagi.” 

Kui Marilyn oli kolm korda pressinud, selgus, et beebiga on midagi valesti. “Kolmas kord pressisin ja nüüd keegi ei juubeldanud ja kõrval olev arst teatas, et mis te teete, beebil on ju halvasti ja anti teada, et me nüüd veidi aitame kaasa ning beebi pea külge pandi vaakum. Ämmaemand seletas, et beebil südamelöögid lähevad presside ajal liiga alla ja tuleb ta saada kiiremini välja. Siis sain veel ühe pressi ja arstid juubeldasid, et pea on sündinud. See lause oli nii kihvt – pea on sündinud. See nagu tõesti tähendas midagi. Aga siis saabus vaikus. Selline tunne, nagu terve igavik vaikust. Öeldi, et kui natukenegi tunned tuhu, kohe pressi. Ja no mida ei tule, on tuhu. Küsisin, et kas ma niisama ei tohi pressida. Öeldi, et ei-ei, ikka oota. Õnneks siis tuli tuhu ja kell 19.46 oli väike ligane, sinine, karjuv, imeilus olend supsti mu rinnal. Arst, kes beebi vastu võttis, jõudis mulle veel vaid öelda, et nabanöör oli ümber kaela ja sellepärast arvatavasti ka südametöö läks presside ajal alla. Paari minutiga olevat õnneks uuesti roosaks muutunud ja mõõtudega 50 cm pikk ja kaaluks 3,4 kg tunnistati tubliks ja terveks. Mind nii terveks ei tunnistatud ja vappusin voodis. Ilmselt verekaotusest. Roosast värvist olevat mu jume ka üsna kaugel olnud.”

Loe täispikka postitust Marilyni blogist siin