Tippmodellisaate Gerili paljastab, milline on tema kõige suurem hirm

Tippmodellisaate Gerili paljastab, milline on tema kõige suurem hirm

Ämblikud, kõrgus, kinnised ruumid ja pimedus on vaid mõned üksikud näited hirmudest, mille all paljud meie seast igapäevaselt kannatavad. Uurisime Eesti Tippmodelli saatest tuule tiibadesse saanud Gerili Narusingilt, millised on tema kokkupuuted erinevate hirmudega. Mida Gerili ise kõige rohkem kardab ning mida inimesed tema meelest täiesti põhjendamatult pelgavad? 

Ämblikud, kõrgus, kinnised ruumid ja pimedus on vaid mõned üksikud näited hirmudest, mille all paljud meie seast igapäevaselt kannatavad. Uurisime Eesti tippmodellisaatest tuule tiibadesse saanud Gerili Narusingilt, millised on tema kokkupuuted erinevate hirmudega. Mida Gerili ise kõige rohkem kardab ning mida inimesed tema meelest täiesti põhjendamatult pelgavad? 

Kõige rohkem erinevaid hirme on tõenäoliselt väikestel lastel – koledad kollid voodi all ja kapis, kriuksuv põrand ja pimedus ajavad väikestele põnnidele väikese vaevaga hirmu naha vahele. Lapsepõlves ei erinenud Gerili hirmud oluliselt teiste eakaaslaste omadest. “Väiksena kartsin ma pimedust, äikest ja loomulikult igasuguseid väikeseid putukaid. Äikest kartsin ma just mürina pärast, mõistmata, et tegelikult kujutab endast kõige suuremat ohtu just piksevälk,” tunnistab neiu, kes iga kord äikese ajaks peitu puges. “Kui juhtusin äikese ajal õues olema, siis valasin krokodillipisaraid ning helistasin kohe koju, et keegi mulle kiiresti järele tuleks,” lisab ta. Ka pimedus ei kuulunud lapsepõlves Gerili suurimate sõprade hulka. “Kardan praegugi pisut pimedust, kuid eks see on rohkem mõtlemises kinni.” Ka hirmust putukate vastu pole noor naine veel tänaseks üle saanud. “Putukad on lihtsalt ebameeldivad,” tunnistab Gerili. 

Hetkel peab Gerili oma kõige suuremaks kartuseks hirmu elu ees. “Tsiteerides Katharine Hepburn’i: “Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab su!”. Elu keerdkäikudega pole kerge kohaneda. Püüan endale reeglina sisendada, et elus ei saavutata oma kohta valvel seistes, vaid rünnates ning ise kolki saades.” Seetõttu on Gerili näol tegemist aktivistiga, kes naljalt paigal ei seisa. “Olen üsna kärsitu ja tahan, et mul oleks kõik olemas. Mõtlen alati sellele, mida mul pole ja harva nende asjade peale, mis mul on,” paljastab Gerili, kelle arvates pelgalt igapäevase hädaldamisega kaugele ei jõua.  

Kuid millised on neiu arvates asjad, mida inimesed täiesti alusetult pelgama kipuvad? “Ma ei mõista, miks inimesed ämblikke kardavad – kõik teavad, et Eestis ei leidu ju ohtlikke putukaid. Küsin iga kord endaltki, et miks ma ämblikku nähes jooksu pistan, aga ma ei häbene öelda, et konnad ja ämblikud on kõige jubedamad! Teadvustan endale, et nad ei tee mitte midagi halba, aga ehmatavad nad mind sellegipoolest.” 

 

Heidi Ruul