ABIELUMEHE ARMUKE: tean, et saan selle mehe endale

28 kommentaari
ABIELUMEHE ARMUKE: tean, et saan selle mehe endale

Armukese roll ei ole lihtne ja loomulikult saadab seda ühiskonnas tugev kriitika, ent armastus ei küsi vanust, aega ega kohta ja reaalsus on see, et ka Eestis on selliseid suhtemudeleid palju. Anonüümseks jääda sooviv naine, kes eelmise aasta lõpus armus abielumehesse, saatis meile oma loo.

Armukese roll ei ole lihtne ja loomulikult saadab seda ühiskonnas tugev kriitika, ent armastus ei küsi vanust, aega ega kohta ja reaalsus on see, et ka Eestis on selliseid suhtemudeleid palju. Anonüümseks jääda sooviv naine, kes eelmise aasta lõpus armus abielumehesse, saatis meile oma loo.

Lugu on avaldatud muutmata kujul (kirjavead parandatud).

Loe Gerli kirja allpool: 

Ma tean, et armukestesse ei suhtuta hästi ja neid peetakse abielulõhkujateks, ent enne, kui te mind õelust täis kommentaaridega üle valate, lugege läbi, mis mul öelda on. 

Armusin eelmise aasta sügisel endast viisteist aastat vanemasse meesterahvasse – kohtusime jooksurajal. Et meil sattus olema sama jooksutempo, siis jäimegi koos jooksma – esialgu kahel korral nädalas. Sain üsna kiirelt aru, et tal on suhtes probleemid ja olin valmis teda kuulama. Naine oli end käest lasknud ja keelduvat mehega koos trenni tegemast, öeldes, et ta ei tohi jooksmas käia, sest see on tema tervisele ohtlik. Meesterahvas – ütleme, et tema nimi on Mark, tunnistas, et see abielu, kuhu ta abiellus, ei ole enam sama. Kirest ja romantikast oli saanud rutiin ja naine pidavat kogu aeg õelutsema ja mehe kallal näägutama. Jah, eks Mark ütles mulle ausalt, et ta näägutab oma naisega ka, sest ülekaal ei ole lihtsalt ilus vaatepilt. Ma andsin talle nõu, et kuidas oma suhet taas ellu äratada – soovitasin neil reisile minna, leida naisele sportlik hobi… Mark aga hakkas üha enam minu vastu huvi välja näitama ja näis, justkui minu soovitused, kuidas ta oma abielu päästa saaks, ei paku talle üldse huvi. Jah, ka mina hakkasin kergelt armuma, kuid ma teadsin, et need tunded on keelatud ja surusin need alla. 

See oli peale üheksandat jooksutrenni, kui ta mind esimest korda suudles – see tuli täiesti ootamatult nagu välk selgeks taevast. Ma kohkusin ja lükkasin ta eemale, sest see oleks ju tähendanud, et ma suudlen abielumehega.

Tänaseks oleme me koos olnud pisut üle poole aasta – Mark elab oma naisega ning ööbib minu juures umbes korra kuus. Naine usub, et ta käib tööreisidel ja muudel säärastel üritustel. Me käime endiselt jooksmas ja see suhe on minu ellu nii palju põnevat toonud. Aga ma olen armuke. Kas ma jään igavesti armukese rolli? Esitasin talle selle küsimuse ja ta vastas, et annab lahutuse sisse enne suve algust. Et nende abielu on juba ammu läbi ja ta loodab, et naine ei hakka vastu ning kirjutab paberitele kiirelt alla.

Muidugi ma ei tea, mis elu Mark oma naisega tegelikult elab, kuid ma näen seda tema silmist, et ta armastab mind. Ta on seda mulle korduvalt öelnud. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud olla kellegi armuke ja ma ei taha lõhkuda abielu, kuid tunnen, et ma ei teegi seda. Mina ei süüdista ennast selles, et tema abielu läbi on. Kuidas saan mina olla süüdi selles, et tema naine ennast käest ära lasi ja mehe silmis enam ilus ei ole? 

Ma olen armuke, aga ma ei ole abielulõhkuja ja kindel on see, et peagi astun ma armukese rollist välja ja ilmselt abiellume me isegi veel selle aasta sees.

Buduaarile Gerlilt

PS! Jaga meiega oma lugu aadressil info@buduaar.ee ja iga avaldatud loo eest maksame honorari.