ANNABELI LUGU: MIKS MA EI SAA maha jätta oma meest?

Kohtasin oma meest Kaidot tänaseks juba kuus aastat tagasi. Olin siis 20aastane, äsja Tallinnasse kolinud noor tudengineiu. Ma ei otsinud endale suhet, aga läks nii, nagu läks. Ta viis mind kokku paljude uute sõpradega, oli minu vastu hooliv ja tähelepanelik, oli huvitav ja teistsugune ning mulle tundus, et tema ongi see, kellega tahan koos olla.

Pool aastat hiljem kolisime Kaidoga kokku elama. Peagi tekkis rutiin ja see teeb igaühe kokkuvõttes õnnetuks. Mõnel kulub aasta, mõnel kümme aastat, et sellest aru saada. Mina koolis, tema tööl. Mina tööl, tema trennis. Nädalavahetusel ja õhtuti kino, sõbrad, pidu. Ja nii kogu aeg. Nüüdseks oleme koos elanud kuus aastat, kuid viimased kaks aastat mõtlen ikka sellele, et tahaksin minna lahku. Ilma ühegi selge põhjuseta. Mõnikord tundub mulle, et alles on jäänud vaid harjumus, aga teinekord ma vaatan teda ja tunnen, et see ongi armastus. Olen korduvalt mõelnud, et äkki ma olen mingi imelik, kes ei suuda leppida, sellega, mis tal on. Ta pole halb mees, ta on hooliv, lõbus, töökas. Aga mina lihtsalt… ma ei teagi, vajan midagi enamat. Võibolla mitte isegi midagi enamat, aga tahaks ka midagi ja kedagi muud proovida elus. Kas see on vale?

Kardan kõige rohkem seda, et ühel hetkel olen 40 ja noorus on mööda läinud ja olen selle sama mehega ja karja lastega ning sama tühja tundega nagu praegu. Lapsed, koerad, uus kodu, uus auto, mõni puhkusereis - see ei saa ju asendada armastust mehe ja naise vahel.  

Mõlgutan seda mõtet peaaegu iga päev, et kuidas minna lahku ja kuidas täpsemalt seda teha. Kuhu kolida ja mis saab meie koerast ja ühistest sõpradest? Mis ta ette võtab, kui me päriselt lahku lähme? Ta on korduvalt öelnud, et siis pole elul mõtet. Kas ta tõesti võiks endale midagi teha, kui ma ära lähen? Ma olen mitu korda tüli käigus öelnud, et võiksime lahku minna, aga ta on öelnud, et paarid ikka tülitsevad ja me saame koos kõigest üle. Eks olemegi saanud ja oleme ka palju toeks olnud teineteisele.

Ma tahaks, et ta oleks mu vastu halvem või teeks midagi valesti. Siis oleks palju kergem teda maha jätta. Ahh, ja veel, mida ma teinud olen - ma olen provotseerinud teda midagi valesti tegema. Olen saatnud teda välja sõpradega, lootuses, et ta mõnele neiule oma telefoninumbri annab, kes siis ebamugaval hetkel helistab ja kelle kohta ma saan küsida: "Kes see naine on? Ah et sa ei armasta mind enam!!!" Aga ei midagi, ta ei taha neid teisi naisi, räägib nendega juttu ja naeratab neile, aga lõpuks ikka ütleb, et tal naine olemas. See on ju hea, see on lahe, et ta on selline. Aga miks ma ei oska rõõmu tunda sellest, vaid mõtlen lahkuminekust?

Võibolla oleksime juba varem lahku läinud, see tähendab, ma oleks varem tema juurest ära läinud, aga pole olnud sobivat aega. Tal on olnud tööl rasked ajad ja ta mattis oma isa paar aastat tagasi. Ma ju ikkagi hoolin temast ja ma ei saaks isegi talle öelda midagi sellist hetkel, mil tal on niigi raske. Nüüd on see hetk, kus tunnen, et peaksin asjad pakkima ja põgenema. Vaatan võimalusi, kuidas välismaale minna, sest Eestis olles on kindlasti raskem lahku minna. Sest siis võid ju üksteise otsa joosta ja eks tal on ka parem olla siin, kui mina silme ees ei virvenda. Aga iga kord, kui ma mõtlen, et nüüd teen selle ära, siis tuleb peale hirm… nagu mingi sisemine hääl ütleks mulle, et naine, võta end kokku! Sul on väga hea mees. Ära mine ära, sest lõppkokkuvõttes jääd sa üksikuks ja õnnetuks. Kas seda ma tahangi, olla üksik? Ei taha, kindlasti mitte. Ma tahan lapsi ja perekonda, aga mitte praegu. Unistuste elus oleks ma tahtnud kohata oma meest alles nüüd 26sena, mitte 20selt. Nii palju elamata elu on jäänud nende aastate vahele. Ma oleksin tahtnud ülikooliaastad lihtsalt ringi joosta, olla vallaline, seigelda sõbrannadega. Jäin sellest kõigest ilma, aga kas jätta maha mees lihtsalt seetõttu, et sul on sarved maha jooksmata?

Buduaarile Annabelilt