Appi! Mu ämm on täielik psühhopaat

Kaks aastat tagasi oli minu elu kõige õnnelikum päev - pulmapäev. Lõpuks ometi oli käes hetk, kui sain oma suure armastuse Erikuga leivad ühte kappi panna. Kuna Eriku ema elab üksinda Tallinna lähedal hiiglaslikus majas, siis otsustasime üheskoos esialgu tema juurde kolida - nii on ju hea vaikselt oma pesa jaoks raha kõrvale panna. Mõeldud, tehtud! Kuid minu armas ämm … no ta ei ole kaugeltki normaalne … 

Kohe, kui olin jõudnud oma uude kodusse sisse kolida, korraldas minu ämm Sirje esimese perekoosoleku või nii ta seda vähemalt ise nimetas. Koosoleku teemaks olid võtmed ja uste lukustamine. Mõtlesin alguses, et okei, igas majas on omad kombed ja kui siin on selline traditsioon nagu perekoosolek, siis nii lihtsalt ongi! Panime abikaasaga end valmis ja läksime elutuppa, kus koosolek aset pidi leidma. Seal istus Sirje, kelle ees laual vedeles poolik veinipudel. Kohe, kui ta meid märkas, kargas ta diivanilt krapsti püsti ja teatas peaaegu karjudes, et alates tänasest on tema toa uks alati lukus. Kui me temast midagi soovime, siis peame me talle helistama. Vaatasime Erikuga teineteisele otsa ja mulle tundus, et ma polnud õnneks ainuke, kes seda imelikuks pidas. 

Paar päeva hiljem töölt koju jõudes ootas mind uus üllatus. Ladusin just poest toodud toidukraami külmkappi, kui järsku tuli Sirje, kes hakkas minult päevasündmuste kohta aru pärima. Kus ma olin? Kellega ma olin? Tööl? Mis su ülemuse telefoninumber on? Ma ei usu sind! Sa petad mu poega, on nii jah? Miks sa piima ei toonud? Ma tean, et sa Erikut petad! Seekord oli ta ise kogu seda draamat tehes suhteliselt rahulik. Mina seevastu läksin selle vahejuhtumi peale täiesti endast välja. Jooksin magamistuppa ja ei tulnud sealt enne välja, kui Erik koju jõudis. Rääkisin talle kohe juhtunust, ise naiivselt lootes, et ta suudab mulle oma ema käitumist kuidagi selgitada. Oh ei! Erik hakkas minu jutu peale lihtsalt naerma ja ütles, et ämmaga koos elamine on asi, millega harjumiseks läheb aega. No mida?! Kahjuks muutusid need vaimsed rünnakud küpsetamise kõrval minu ämma uueks lemmikhobiks. 

Olles nendest alusetutest süüdistustest ja sellest, et mu oma mees mind ei usu, surmani väsinud, otsustasin asjad kokku pakkida ning mõneks ajaks enda vanemate juurde kolida.  

Mõne nädala pärast sain kinnituse oma kahtlusele, et olen lapseootel. Olin ülimalt õnnelik ning sain samal õhtul Erikuga kokku, et ka talle see rõõmusõnum edasi anda. Erik oli mulle alati rääkinud, kui väga ta isaks saada tahab ja nii me otsustasimegi, et proovime pärast pulmi enda perre pesamuna näol lisa tuua. Kohe, kui ma talle uudisest rääkisin, palus ta mind, et tagasi ämma juurde koliksin. Ta tunnistas, et tema ema on viimasel ajal tõesti veidralt käitunud ja lubas, et edaspidi usub ta iga mu sõna. 

Võtsin oma asjad ning viisin need ussipessa tagasi. Minu suureks üllatuseks oli Sirje tulevase lapselapse üle sõnuseletamatult õnnelik! Kohe, kui sisse astusime, jooksis ta meile vastu ning kukkus mind kallistama. Mõtlesin, et nüüd on kõik korras - ämmale on mõistus pähe tagasi tulnud ja saame edaspidi rahulikult katusealust jagada. Saimegi! Vähemalt seni, kui Erik välismaale töölähetusse saadeti. 

Siis hakkas kõik jälle otsast peale. Sirje verbaalsed rünnakud muutuvad iga päevaga aina hullemaks. Küll olen ma lipakas, kes võõra mehe last tema kallile pojale sokutada üritab, järgmisel hetkel pole ma tegelikult tema arust üldse rasegi?! Ma ei suuda neid süüdistusi enam taluda. Ma armastan oma meest üle kõige ja tahan rahulikku pereelu elada, aga see nõid lihtsalt ei lase sellel juhtuda! Ma tõesti ei tea enam, mida teha! Kolimine ei tule hetkel veel kõne alla, aga selliste rünnakute saatel ma oma rasedusaega küll veeta ei taha. Mis veel pärast lapse sündi juhtuma võib hakata? Vähemalt Erik usub mind nüüd, aga sellest on vähe kasu, kui ta enamik ajast välismaal tööl on. 

Buduaarile Evelinilt 

Kui sul on oma lugu rääkida, siis kirjuta meile [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.