EESTI NAISE PIHTIMUS: ma lihtsalt arenesin aja jooksul lesbiks!

8 kommentaari
EESTI NAISE PIHTIMUS: ma lihtsalt arenesin aja jooksul lesbiks!

Teadlased olla tõestanud, et mees on kas hetero või gei, aga mitte kunagi mõlemat üheaegselt. Naised aga pidavat olema kõik biseksuaalsed. See, milline pool meis erineval ajahetkel domineerib või peale jääb, sõltub meie arengust ja kogemustest. „See ei ole tüüpiline lesbilugu. See on minu lugu. Minu elu. Ja minu jaoks on see midagi erakordset. See on minu kasvamise teekond selleni, kus partneri sugu ei mängi enam rolli,” ütleb Reet (39) ja rõhutab, et tähtis on vaid see, kellega sul on koos hea ja ka teistel sinu ümber saab nii olema parem elu. Kuidas see kõik juhtus?

Mulle meeldisid poisid juba kooliajal. Esimese poisiga hakkasin koos elama 17aastaselt ning mõte, et ma võiksin kunagi ülepeakaela naisterahvasse ära armuda, oli mulle sama võõras kui see, et ma võiksin olla Eesti esimene kosmonaut. Ma lihtsalt ei mõelnud sellele, polnud huvi ega põhjust. Samas olen ma alati naisi imetlenud, nende keha seksikaks pidanud ning tarkade ja huvitavate naiste seltskonda nautinud. Eks iga naine teab, et me ei vaata teist naist mitte kunagi tühja pilguga ja tundetult. Naised tekitavad naistes alati kirgi, vihkamist, imetlust, kadedust ja minu meelest on see kõik tunnuseks, et meis on peidus tõmme oma sugupoole vastu. Selleks, et see välja lööks, on vaja vaid õiget inimest ja õiget ajahetke. No ja tõenäoliselt ka julgust öelda ühiskonnas ebatraditsioonilistele tunnetele „Jah!”. Sest nii, nagu paljud ei lähe mehest lahku ja eelistavad olla õnnetus suhtest või ei julge töölt ära tulla enne, kui uus soe koht olemas, nii ei julge ka suurem osa naisi lasta ennast kaasa tõmmata ebaratsionaalsetel puhastel tunnetel, mis võiks kahe naise vahel tekkida. Ja eks see on mõnes mõttes õige, sest oma teed leida on alati inimesele raskem ja keerulisem kui sulanduda massi ja olla selline nagu teised.

Päev pooleks

Kui ma olin oma teises ehk tänaseks viimases abielus endast neli aastat vanema mehega, kes on ühtlasi ka minu lapse isa, siis tundsin ma end suhte lõpus väga õnnetult. Olin seesama naine, kes lapse nimel püüdis ja üritas, et suhe toimiks ja kogu perekond oleks rahul. Aga kõige selle juures surusin ma alla oma soove. Ühel hetkel sain aru, et kui ma iseennast selles elus kõige tähtsamale kohale ei tõsta, siis jäängi elu lõpuni õnnetuks. 

Jagasin päevapealt oma elu pooleks – pool ööpäevast teen seda, mida on vaja teha, ja teise poole tegelen sellega, mis mind hingeliselt toidab. Hakkasin end arendama, lugesin palju ja planeerisin oma elu nii, et saaksin igal aastal vähemalt kuu aega üksinda reisida ning vähemalt 10% kuu sissetulekust kulutaksin iga kuu kursustele, kontsertidele, kunstile ja kõigele muule, mis tundus olevat hingetoit. Tõtt-öelda ei olnud ma kunagi väga klassikalist kunsti nautinud ning Moliere ja Voltaire olid pigem kohustuslik kirjandus, mis ei pakkunud vähimatki naudingut. Aga nii, nagu enamiku asjadega siin elus, tasub enne seisukoha võtmist sügavamale sukelduda. Hakkasin nägema maailma hoopis teise pilguga, kus armastus oma olemuselt muutus üheks tervikuks. Sain aru, et ei ole vahet, mida või keda su hing armastab, et sinu elutee kaaslane või hingesugulane ei pea olema mees. See võib olla ka naine. Et armastus on kõik see, mis paneb hinge laulma ja toob näole naeratuse.

Lesbi olla on patt

Kui ma oma praegust elukaaslast Viviani esimest korda kohtasin, siis ma tegelikult veel ei teadnud, et armun ja me loome ühise perekonna. Ja temale oli minusse armumine veelgi suurem üllatus, sest sarnaselt minuga ei olnud tal enne olnud ühtegi suhet naisterahvaga. Äratundmine, mis see täpsemalt meie vahel on, võttis meil kaheksa kuud aega ja ka peale seda kulus veel kaheksa kuud kuni ühise kodu loomiseni. Vivianil on kooselust kaks last ning kõige selle juures tuli arvestada ka nende soovide ja vajadustega. Täpselt sama kehtis minu lapse kohta.

Oleme tänaseks koos olnud kaks ja pool aastat. Ma ei hakka siinjuures rääkima sellest, kui palju küünilisi ja suletud silmade või hingega inimesi meie teele on sattunud. Eks see on meie ühiskonna probleem, et naisepeksja või varas olla on okei, aga lesbi olla on patt.

Minu suhe Vivianiga ei ole ainult seksuaalne. Kuigi ka seksil on tähtis koht, sest kes võiks osata naist paremini rahuldada kui teine naine. Meil on hea ja pingevaba koos olla, kõik lihtsalt kulgeb palju helgemalt ja kergemini kui varem. Kas elad korteris või majas, kas sul on pikad juuksed või poisipea, kas elad mehe või naisega – tegelikult ei ole sellel ju tähtsust, et õnnelik olla.

Ma olen palju sellele mõelnud, et kuidas nii läks, et minust, kes ma alati mehi ihara pilguga vaatasin, sai elukaaslane oma naisele, aga olen tulnud sellele järeldusele, et ma olen lihtsalt meie aja märk. Naised kui biseksuaalsed olendid on pidanud alati meeste poole vaatama, sest ühiskonna rollid on olnud paigas – mida teeb mees ja mida teeb naine, et peremudel toimiks. Täna enam nii pole – naised on iseseisvad ja ei pea elama mehega, et perekonda materiaalselt koos hoida. Meil pole vaja meest, kes raskeid asju tõstaks, sest saame selleks tellida töömehe. 

Preemia või uus tase?

Mõnikord ma mõtlen, et see, kuhu ma täna oma eluga jõudnud olen, on nagu preemia või nagu uus tase, milleni ma pidin kasvama läbi probleemide ja kannatuste. Kõik see, mida ma kogu aeg meestes otsisin, on olemas paljudes naistes. Ja pole enamikus meestes! Ma arvan, et naised, kes hoiavad kramplikult kinni oma mehest, et jätkata õnnetut abielu, peaksid laskma kõik vabaks ja mitte muretsema selle pärast, et pole normaalseid mehi. Meil on väga palju normaalseid naisi – ilusaid, harituid, töökaid, kodu armastavaid, lapsi armastavaid… Üksikuid, kes otsivad oma ellu tõelist armastust. Kui sa suudad vabaneda endale seatud normidest, siis võid sa avastada uue maailma, mis on kogu aeg sinu jaoks olemas olnud, ilma et sa seda märganud oleks. 

Kogu selle jutuga tahan öelda vaid üht – ära sea oma õnnele ise piire ja ära kunagi ütle, et sinuga seda kunagi ei juhtu. 

 

Ilmunud ajakirjas Buduaar