Reklaam sulgub sekundi pärast

Egle lugu: armastus, mille eest võitlen… LÕPUNI!

Kasvasin tavalises Eesti külakeses, lõpetasin seal keskkooli ning kolisin suuremasse linna, et minna ülikooli. Tudengipõlves armumine ning oma elukaaslase leidmine on väga levinud. Nii juhtus ka minuga...

Kasvasin tavalises Eesti külakeses, lõpetasin seal keskkooli ning kolisin suuremasse linna, et minna ülikooli. Tudengipõlves armumine ning oma elukaaslase leidmine on väga levinud. Nii juhtus ka minuga...

Ma töötasin ühes kiirsöögikohas öistes vahetustes juba pea aasta ning olin parasjagu viimasel kursusel ja et viimane sess edukalt lõpetada, võtsin õppepuhkuse. Kui eksamid tehtud, naasin tööle ning minu üllatuseks oli meie kollektiivi tulnud uus kutt. Enne kui teda nägin, rääkisid tüdrukud, et väga kena kutt, sõbralik ja armas, aga lapsega ja naine on ka olemas. Kuna mind sel ajal nagunii ei huvitanud peale ülikooli lõpetamise ning lõputöö mitte ükski muu teema ning tööl käisin ma ainult ja ainult raha pärast, siis läks see jutt mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui sattusin temaga ise aga samasse vahetusse ja nägin teda, tekkis mul sees hea tunne, et ta oli meie juures tööl. Ta mõjus mulle kuidagi teistmoodi. Saime ruttu sõpradeks ja jutt meil sujus. Tegelikult sobis ta kohe terve kollektiiviga ja kuna tal oli naine ja laps, said kõik tüdrukud teda võtta kui head sõpra ja töökaaslast. Nii, ilma igasuguste eelduste ja lootustega, oligi temaga väga hea koos töötada ja nalja teha ning rääkida kõikidest maailma asjadest. 

Aeg aga tegi oma töö ning elu korrektiive – ta läks lahku oma naisest, kolis kodust ära ning ka lapsega jäid kokkupuuted seetõttu väheseks. Mõne aja pärast lahkus ta ka meie juurest töölt. Mina jäin temaga ikka edasi suhtlema ja proovisin ikka olla toeks nii palju kui sain, sest ega endalgi oli keeruline eluetapp ülikooli lõpetamise ja rahaliste raskuste tõttu. Mingi aja pärast hakkas meie suhtlemine muutuma kuidagi eriti sõbralikuks ja kuna ta suhtles ka meie töö juurest ühe tüübiga veel (tüüp, kelle juurde ta korterikaaslaseks kolis ja kellega ka mina väga hästi läbi sain), sain ma läbi tema vihjete ja keerutamise jälile teemale, mis mind täiesti ära ehmatas. Nimelt olin uuele kutile silma jäänud ja eesmärgiks saanud juba mõnda aega tagasi. Mind aga sellised mängud ei huvitanud ning hakkasin teda vältima. 

Ma murdusin tema uskumatu järjepidevuse tõttu. Pean ennast täiesti tavaliseks tüdrukuks. Tema tõi aga välja minus nii palju erilist ja oskas näha minus asju, mida ma kunagi ei olnud märganud. Edasi läks asi loomulikku teed. Ma sain valmis oma lõputöö ja vaba aega jäi palju rohkem. Hakkasin koos temaga pidudel käima ja kutsusin ta ka enda lõpetamise õhtusöögile, kus oli kogu mu pere. Ta tuli sõbrana ja ma ei lubanud kellelgi ühtegi küsimust esitada. Sest siis ei olnud ma veel kindel, kas minu jaoks on õige kutt, kellel on laps. See kõik hirmutas mind väga. See oli kõik nii õige ja ilus ning meie koosveedetud aeg oli uskumatu, aga samas oli see nii hirmutav ja keeruline ja tundus ka natukene vale. Kuid ma otsustasin riskida ja lihtsalt nautida ja vaadata, mis elu edasi toob.

Jaanipäeva veetsime koos minu sõpradega. Käisime maal ja sõitsime lõpuks ka ühele suuremale üritusele. Siis ta arvaldas esimest korda ka armastust ja siis ma tundsin, et jah, ma tahan võidelda. See kõik on seda väärt. Mu sisetunne ütles, et see ei saa kerge olema, aga ma tahan võidelda, sest ta on see õige. Juba samal õhtul oli meil esimene tüli, sest tema eksnaine oli ka seal ja kuna olime kõik ka võtnud, olid tülid kerged tulema, ka esimesed pisarad. Kuid hommikuks oli kõik korras ja asi lahendatud. 

Terve suvi oli mu elu parim. Ma olin lõpetanud ülikooli, leidnud armastuse, kõik oli nii hästi ja paremgi veel. Kuid suve lõpus teatas ta mulle, et kolib Soome tädi juurde ja hakkab seal ka tööl käima. Meie suhe pandi veelkord proovile. Selle teate peale ma hakkasin lihtsalt nutma, sest ma pole iialgi kaugsuhtesse uskunud. Ja nagu ma kartsin, oligi algus väga keeruline ja ma kaotasin usu. Ma hakkasin üksi väljas käima ja leidin meie suhtes ainult negatiivset, ma tahtsin, et see saaks läbi. Ma tegin lollusi ja viisin asja tahtlikult nii kaugele, et see suhe lõppeks. See oli esimest korda, kui ta tahtis mind maha jätta ja ma uskusingi, et nüüd on kõik läbi. Siis tundsin esimest korda, mida tähendab, kui kogu su maailm variseb kokku. Ma ei suutnud seda. Ma teadsin, et see ei ole siiski läbi ja et ta armastab mind ning suudab mulle andestada. Ma anusin, et ta ei jätaks mind maha ja mõne aja pärast me leppisimegi ära. Muidugi oli vaja usaldus taas välja teenida. Tänaseks olen sellega hakkama saanud. Nüüdseks oleme saanud toimima meie kaugsuhte. Saame pea iga nädalavahetus koos olla, kuna kolisin ka ise Tallinnasse ja kui olin töötu, olin ka ise pikemalt Soomes tema juures. Olen sellega juba õppinud elama ja see toimib. Kuid tülisid on palju rohkem hakanud tekkima. Ja süüdi ei ole mitte kaugsuhe otseselt, vaid just see, et kui ta tuleb Eesti, tahab ta ka oma perekonda, oma last ja oma sõpru näha, mis on igati loogiline ja arusaadav ja positiivne. Aga meie omavahelist aega on väga vähe. Samuti tundub mulle, et ta on väga armukade, kuigi ma tean, et ta usaldab mind. Ja kui käime väljas ja joome ka alkoholi on tülid väga kerged tekkima ja me ütleme teineteisele asju, mida on raske andeks anda. Ma olen selle tõttu tihti mõelnud, miks ma veel tema kõrval olen?

Iga tüli lõppeb tundega, et nüüd on kõik, nüüd on õige aeg lahkuda ning jätta kõik. Tunne, et enam ei ole midagi järel ning õige aeg oleks lõpetada teineteise piinad ning minna eluga edasi. Eluga, kus olen alati unistanud armastusest, mis on ühiskond meile ette kirjutanud. Armastusest, kus  kumbki osapool ei tea andestamisest midagi, kus tülisid ei eksisteeri ja elu ongi lilleline ning ilus. Armastusest, kus lihtsalt koos olles ongi kõik tore ja ilus. Aga elu on mulle õpetanud, et sellist armastust ei ole olemas. Või kui ongi, siis mitte ainult sellist armastust. Ma olen õppinud, et iga suhe on eriline ning kui selles suhtes on armastus, tuleb selle eest võidelda lõpuni. Sest selle õige sa tunned oma südames ise ära ja kui see tunne tekib, siis on raske oma armastatust lahti lasta. Nii ma iga liiale läinud tüli käigus, kus olen juba lahkumas ning alla andmas tunnen tõelist kokkuvarisemise tunnet. See ongi see klassikaline „kogu-mu-maailm-variseb-kokku-tunne“, aga see on MEIE maailm ja see on väga eriline ja see tunne on tuhat korda jubedam, kui oleme seda filmidest näinud, sest peaaosatäitjateks oleme meie ise. Nii ma tunnengi, et ma ei suuda ära minna, sest see tapaks mu. Ja veel rohkem tapab mind tunne, et ka tema jääks üksinda ja õnnetuks. See sama tunne paneb mind iga jumala kord laksust andestama ja unustama kõike halba, mis sai öeldud. See paneb mind andeks paluma ja hirmu tundma, et kaotan kõik. Ma tean, et ka tema tunneb iga kord ennast nii. See on kõik nii keeruline, aga samas nii lihtne. See on kõik nii valus, aga samas nii ilus, sest ma tean, et meie armastus on siiras ja see ei kao mitte kuskile. Ja ma tean, et võin alati kindel olla, et me võitleme selle eest. 

Ma tean, et meie suhtes on palju proovikivisid, mida noortel on raske ületada, kuid samas kõik raskemad neist oleme juba ammu ületanud. Mind ei häiri, et tal on laps ja ma olen õnnelik, et ta saab oma lapse emaga hästi läbi. Ma lihtsalt ei sega ennast sellesse ja nii see meil toimib. Kui ta tahab, siis ta tuleb ja räägib ise. Eks ma olen ikka uurinud lapse kohta ja ta räägib mulle kõigest, aga olen alati selle teemaga ettevaatlik olnud ja ei ole väga süvitsi midagi uurinud. Eks ma olen natukene kindluse mõttes ise nuhkinud, aga see on kõik välja tulnud ja ka need lahingud on peetud ja unustatud. Samuti ei ole minu jaoks raske olla kaugsuhtes. Ma näen teda alati siis, kui tahan ja kuna minu tööpäevad on pikad ja käivad graafiku alusel, siis tööpäevadel ei näekski me nagunii. Eks ikka õhtuti magama minnes on kurb, et ei saa oma mehe kaisus olla, aga see tekitab jälle topeltrõõmu jällenägemisel. Me oleme kõik enda jaoks toimima pannud. Kõik ongi meil väga eriline, siiras ja ilus. Kuid need tülid... Need on väsitavad ja neid ei ole me suutnud siiani kuidagi toimima panna. Me oleme tegelikult iseloomudelt täielikud vastandid, kuid see just tasakaalustabki meid, aga tülide käigus oleme nagu kaks jäära. Aga ühes olen ma kindel. Ma ei lähe ära. Ma ei saa lihtsalt. Ja ma ei taha ära minna. Ja ma ei tohi ära minna, sest kui sinu sees on ka see vähimgi miski, see üks väikenegi põhjus või tunne, et sa armastad kedagi, siis peab võitlema, sest kui minna, siis peab olema ka piisavalt tark ja tugev, et enam mitte tagasi tulla. Mina ei ole nii tugev ja pigem leian selle tugevuse võideldes, kui lahkudes. Ta on minu jaoks kõik ja ma tahan olla talle alati olemas. Ma tahan, et ta tunneks, et ta võib iga hetk oma elus minule 100% loota, sest ma tean, et mina temale võin. Ma tean, et me saame nendest tülitsemistest samuti üle. Ma armastan teda ja see ei muutu iialgi. Ma jään ja ma võitlen... lõpuni!

Võib-olla teile tundub see kõik lõputu jamana, aga seda kõike ei ole ma kellelegi niimoodi ette serveerinud. Pealtnäha oleme ideaalne paar ja ka tülide käigus on meie lähedased ja sõbrad alati teadnud, et me lepime ära ja et meie kaks küll lahku ei tohiks minna. 

 

Buduaarile Eglelt

PS! Kui sul on rääkida oma huvitav või õpetlik lugu, siis saada see [email protected]. Iga avaldatud loo eest honorar.