“Emme, tahan sülle!” – ehk kuidas last kõndima meelitada?

14 kommentaari
“Emme, tahan sülle!” – ehk kuidas last kõndima meelitada?

Kõndimine on väikelapsele uus tegevus. Pärast kõiki neid kuid kärudes, kandekorvides ja emme-issi käsivarrel lamamist vaimustas iseseisev liikumine last ja iga uus samm tegi ta oma saavutuste üle uhkeks. Kuid siis kaob kõndimise uudsus. Ja üha enam võib kuulda lauset “Emme, tahan sülle!”. Kuidas last kõndima meelitada?

Kõndimine on väikelapsele uus tegevus. Pärast kõiki neid kuid kärudes, kandekorvides ja emme-issi käsivarrel lamamist vaimustas iseseisev liikumine last ja iga uus samm tegi ta oma saavutuste üle uhkeks. Kuid siis kaob kõndimise uudsus. Ja üha enam võib kuulda lauset “Emme, tahan sülle!”. Kuidas last kõndima meelitada?

Kõndimine muutus lapsele kohustuseks – millekski, mida temalt oodati ja sageli nõuti. Keeldumine kõndimisest ja uuesti sõltuvalt klammerdumine on paljude väikelaste viis toime tulla kõikumisega iseseisvuse ja sõltuvuse vahel ning sageli loobuvad nad iseseisvusest ja seega ka kõndimisest. Et laps uuesti jalule saada, tasuks proovida alljärgnevaid nippe:

* Määra laps oma abiliseks. Väikelapsed armastavad aidata. Kuid kõnnite koos poodi, lase tal hoida sisseostude nimekirja. Kui poest tulete, anna lapse kätte väike ja kerge (purunematu sisuga kotike) ning teeskle, et ega sa ilma lapse abita koju ei jõuakski. Lase lapsel end tõeliselt “suurena” tunda, andes talle seljakoti või pannes ta vastutama kaasavõetud nuku või mängulooma eest.

* Lasku lapse tasemele. Mõnikord tekitab kõndimine väikelapses frustratsiooni sellepärast, et kõik tema ümber on nii suured ja tema ise on nii väike. Kui sa aeg-ajalt alla tema silmade kõrgusele kummardad, aitab see tal allasurutuse tunnet tõrjuda. Peatuge sageli valgusfooride juures, tänava keskel, et mudilasega silmast silma rääkida, teda kallistada või kõditada. Need, talle ootamatud liigutused võivad aidata tõrjuda üha kogunevat pinget, mis lõpuks väljendub vinguvas refräänis: “Võta sülle!”

* Ära tõuka ega kiirusta last tagant. Kui sul on nii lühikesed jalad nagu väikesel lapsel, siis kulub vähemalt kaks korda rohkem samme vahemaa läbimiseks, mis omakorda tähendab, et selleks kulub kaks korda rohkem aega. Samuti tähendab see seda, et laps väsib end sind. Sellepärast olgu sinu ootused mõistlikud ja vahemaad lühikesed. Lisaks arvesta ka varuplaani – käru, bussi või lühendatud käiguga.

Ära unusta, et lapse käes on trumbid. Sa ei saa sundida teda kõndima. Kui laps keset kõnniteed kokku vajub või püüab istumisstreiki korraldada, võid ta üles tõsta ja teda kanda või ta kärusse panna (mida ta soovibki), aga sa ei saa sundida teda üht jalga teise ette tõstma.

* Kiida lapse kõndi. Soovi lapsele isegi pärast lühikest kõndi õnne ja kiida teda. Ütle, et ta on juba suur ja rõhuta, et kõndimine on üks neist toredatest asjadest, mida suur laps saab teha, aga beebi mitte.

* Ära kritiseeri ta ebaõnnestumisi. Ära kutsu teda titaks, isegi kui käik lõpeb kärus või süles. Ära õhuta ka armukadedust – ära too põhjenduseks seda, et ei saa teda süles kanda, kuna ootad talle õde või venda või et pead kandma süles hoopis väikevenda/õde.

* Sõlmi leping. Kui olete vaid mõne kvartali kaugusel kodust, aga mudilane ei kavatse enam kõndida ja ühtki bussi ka ei paista, püüa temaga kokku leppida: “Kõnni sinna tänavaotsani ja mina kannan sind järgmiseni.” Selline vaheldumisi tegutsemine aitab teil kiiremini koju jõuda.

*Ole talle aktiivseks eeskujuks. Kui kõik teised pereliikmed palju kõnnivad, siis lõpuks hakkab seda tegema ka sinu laps, eriti kui sa tema vastumeelsusest seda teha palju ei räägi.

 

Triin Tisler 

Sarnased artiklid