Heidi arvab: valentinipäev – vallalise õudusunenägu?

Heidi arvab: valentinipäev – vallalise õudusunenägu?

14. veebruar on armunud paarikeste jaoks üks oluline päev. Nad valmistuvad selleks pikalt ette: broneerivad laua mõnes idüllilises restoranis ja otsivad oma kallimale “perfektset” kingitust. Mille nimel? Loomulikult selleks, et üks õhtu nii paljude seas oleks kuidagi erilisem ning meeldejäävam. 

14. veebruar on armunud paarikeste jaoks üks oluline päev. Nad valmistuvad selleks pikalt ette: broneerivad laua mõnes idüllilises restoranis ja otsivad oma kallimale “perfektset” kingitust. Mille nimel? Loomulikult selleks, et üks õhtu nii paljude seas oleks kuidagi erilisem ning meeldejäävam. 

No ja siis on vallalised, täiesti normaalsed ning terved inimesed, kes reaalsuses valentinipäeva pärast oluliselt ei kurvasta. Seda siis, kui kõik inimesed nende ümber ei otsustaks äkitselt neile vallalise-staatust nina alla hõõruma hakata. “Kullakene, millised sinu plaanid on? Kas sa saad ikka hakkama? Mul on nii kahju, et teil nii läks …” 

Minul isiklikult on sellest täiesti kõrini, et kõik ümberringi arvavad, et vallaliseks olemine on mingit sorti puue! Ei ole! Minu meelest on see valentinipäeval isegi mingis mõttes õnnistus. Ma ei pea muretsema sellepärast, mida ma sellel õhtul teen või kuidas kõik kulgeb. Kui tahan, siis lesin joogapükstes teleka ees ja naudin mõnda head veini. Kui tahan, lähen välja ja naeran kõikide nende paaride üle, kellest pooled suure tõenäosusega enam aasta pärast koos ei ole. Või teen sõbrannadega suurema sushi-õhtu. Variante on miljon! Ja vallaline ei pea otsuse langetamisel mitte kellegi teisega arvestama. 

Pealegi, armastust saab välja näidata (peaks välja näitama!) igapäevaselt. Miks siis inimesed tunnevad kohustust seda päeva erilisemaks pidada? Miks on homne olulisem kui tänane? Iga päev on oluline, iga hetk on oluline. Inimesed võiksid sellest lõpuks ometi aru saada. Puudub vajadus ennast ühe õhtu nimel ribadeks tõmmata, kui sa terve ülejäänud aasta jooksul oma partnerit ei üllata ning teda eriliselt tundma ei pane. Milleks öelda ühel õhtul nii palju imelisena kõlavaid asju, kui juba järgmisel hommikul oma tegudega hoopis vastupidist tõestad?  

Teie, kes te olete juba oma kallimaga plaanid teinud, soovin teile meeldejäävat valentinipäeva! Pidage palun meeles, et teie vallalised sõbrad ja sõbrannad saavad selle päeva iseseisvalt üle elatud! See, kui te nende staatust (hetkelist!) pidevalt meelde tuletate, mõjub pigem halvasti kui hästi. Nii et lõbutsege ning tehke kõik endast olenev, et te ennast järgmisel aastal selles põlatud “vallaliste” klubist ei leiaks. Selle jaoks peab töötama iga päev, mitte ainult paaril õhtul aastas. Näidake oma kallimale, kui tähtis ta on, aga ärge laske tal märkamatult endast tähtsamaks muutuda. 

 

Loe eelmist “Heidi arvab” kolumnit SIIT