Heidi Ruul: appi, ma meeldin talle!

Kohtudes uue, põneva, atraktiivse mehega ning teda tasapisi tundma õppides, avastad ühel hetkel, et ta meeldib sulle. Kohe väga meeldib! Ometigi ei tohi seda mitte mingil juhul kõva häälega härra kuuldeulatuses välja öelda: siis ehmatab noor sangar kohe ära ja eeldab, et sinu südamesooviks on ta käeraudadega igaveseks enda külge aheldada. Seega ei jää vaesekesel muud üle, kui võimalikult kiiresti plehku pista. Kuid miks üks niivõrd süütu väljend nagu “sa meeldid mulle” nii palju mõttetut kaost ja pingeid tekitada suudab? Miks ma seda vabalt valitud ajal lihtsalt välja öelda ei või? Selle asemel tuleb hakata hoopis kohutavalt tüütut ja end aja jooksul juba ammu ammendanud “catch me if you can” mängu mängima hakata. Absurdne, aga vajalik!

Ta meeldib sulle, aga sa PEAD kättesaamatut mängima. Ta on mees, ta tahab jahtida. Mida rohkem vaeva ta sinu püüdmisega näeb, seda rohkem oskab ta sind (oma saaki?!) tulevikus hinnata. Me kõik oleme  sellist juttu vähemalt miljon korda erinevatest allikatest juba kuulnud. Kuid kas tõesti peavad kaks täiskasvanud inimest oma aega mingisuguse absurdse tsirkuse peale raiskama? 

Kohtusin hiljuti ühe noormehega, kes suutis minus põneva sportliku huvi tekitada (pean mainima, et see on juba omaette üks üsna uhke saavutus). Veidraks muudab kogu olukorra asjaolu, et ta ei meenuta isegi kaugelt ja pimedas vaadates “minu tüüpi” meest. Ta on teismoodi ja seda nii oma välimuselt, mõttelaadilt kui olekult. Ta on igas mõttes vaba, pisut hullumeelne ning riskialdis. Ja nunnu! Nii pagana nunnu … Ta meeldib mulle ja ma tahaksin seda ka talle öelda, aga paraku võiksin seda tehes ilusa unistuse ühistest eelseisvatest seiklustest kohe eos pidulikult maamulda matta. 

Olen reeglina naine, kes naudib piiride nihutamist ja seeläbi salaja ka reeglite rikkumist, kuid seda ühiskonna poolt aastasadade jooksul valmis sepistatud seadust ma paraku enam rikkuda ei julge. Seda on omal nahal juba korduvalt kogetud, kuidas mingisuguse tundeid puudutava ausa ülestunnistuse tulemuseks on kas igavene vaikus või enneolematult väledalt jooksvad karvased jalakesed. Ma võin kiita mehe suurepärast soengut, muusikamaitset või tema huumorimeelt, aga kindlasti ei tohi isegi poole sõnaga mainida, kui tore ta täispaketina on. Tuleb välja, et see on kõige jubedam asi, mida tutvuse alguses üldse teha saab - üks siiras kolmest süütust sõnast koosnev kompliment.

Nii ei jäägi naistel muud üle, kui keelel sügelev “sa meeldid mulle” alla neelata ja meeste poolt loodud jahimängus rõõmsalt saaki või päästmist ootavat printsessi edasi mängida. Mees tahab naise nimel oma nina verele pingutada. Ta tahab sinu nimel ületada nii teel asetsevaid takistusi kui iseend. Kui me meestel oma trumpe demonstreerida ei lase, siis lendab pool vallutusrõõmust vastu taevast. Piltlikult oleks tegemist umbes samasuguse olukorraga, kui kahest sõdivast salgast üks kohe enne lahingu algust mõõgad maha viskaks. Kumba võidu üle tuntakse rohkem uhkust? Kas kingitud või läbi raskuste saavutatud võidu üle? Täpselt sama põhimõte kehtib ka suhete puhul. Kui naine ennast takistusteta mehe jalge ette laotab, siis kaob härral väga suure tõenäosusega preili vastu igasugune huvi. Kõik me tahame just seda, mille nimel tuleb vaeva näha. Tahame enda kõrvale just seda inimest, keda me suure tõenäosusega saada ei pruugigi. Tahame meest, kes on kuulus, suhtes, kaks korda vanem (või noorem) või kedagi, kellel pole sinu olemasolust aimugi. Mida rohkem on erinevaid takistusi, seda parem! 

Esimese silmarõõmu puhul on selline veiderdamine ja tagaajamise mängimine arusaadavatel põhjustel muidugi huvitav aga aastate möödudes muutub see minu arvates suisa väsitavaks. Paraku pole mul, kui naisel, antud juhul erilist valikuvõimalust. See tähendab, et ma pean oma suu kinni hoidma ja laskma mehel ennast aegamisi vallutada. Pean tegema näo, et ta ei paku mulle erilist huvi, kuigi tegelikult on asi hoopis vastupidi. Tuleb välja, et mehe ja naise vaheline suhe ongi üks pikk, raske ja väga strateegiline mäng. Mulle pole paraku mängud kunagi eriti meeltmööda olnud … Sellest hoolimata pean kuldreeglist kinni ja ei lase üleliigsetel sõnadel üle huulte libiseda. Soovin kõigile kaaskannatajatele südamest jõudu, jaksu, vastupidavust ja kindlameelsust. Loodame, et meie näitlejameisterlikkus saab lõppkokkuvõttes vääriliselt tasustatud.

Heidi Ruul