Heidi Ruul: appi, tõmmud mehed tulevad!

Mulle on viimasel ajal väga teravalt silma ja kõrva torganud, et hetkel äärmiselt aktuaalne pagulaste teema ajab mehi tunduvalt rohkem endast välja kui naisi. Ma ei ütle, et kõik naised on kahe käega pagulaste sissevoolu poolt, aga enamik naisi minu tutvusringkonnas on pigem sellega päri, kui selle vastu. Mehed (õnneks mitte kõik!) suhtuvad saabuvasse konkurentsi seevastu valjuhäälse kriitika ja solvangutega. Erinevatest meeste sõnavõttudest on jäänud mulje, nagu õige pea ründaks kohalikke naisi üks suur grupp mustanahalisi ja agressiivseid, pisut metsalisi meenutavaid elukutselisi pätte ja vägistajaid. Mulle tundub, et nende siiras mure kohalike heledanahaliste, blondide, ja suviti, olgem ausad, üsna paljaste naiste pärast, peidab endas hoopis midagi muud: rumalust, mida saadab meeletu hirm, et äkki jääb see tõsine ja üsna emotsioonitu Eesti mees tulevikus absoluutselt igasugusest naiste tähelepanust neegripoisi süü läbi ilma?! 

See lugu ei räägi sellest, millised on meie riigi võimalused ja kodanike vajadused. Samuti ei räägi see ka sellest, kas Vao küla (minu arvates purupurjus) naiskodanik vägistati või oli kohalikul meesteõgijal lihtsalt hea meel järjekordsele ohvrile sülle istuda. Ma ei tea (peale kahe asjaosalise endi, ei tea keegi!), mis tegelikult juhtus ja ennustamisega ma ei tegele. Sellel kõigel polegi tähtsust. Mind hakkas painama just see, et naistel pole subjektiivsete käte poolt loodud kurja musta mehe kuvandi vastu nagu suurt midagi, aga meeste vere ajab see kujutelm kordades metsikumalt keema. Näiteks oma riigi eest seisame me ju kõik koos - soost olenemata. Miks siis selle teema osas kahe soo vaated ning tunded niivõrd erinevad on? Ma tõesti arvan, et Eesti mees kardab sisimas, et Eesti naine libiseb tal ühel hetkel lihtsalt käest …

Harjumuspäraselt heledad mehepojad jäävad tumedamatele alla nii jooksurajal kui korvpalliplatsil - seega ma osaliselt isegi mõistan nende kohati absurdsena tunduvat hirmu. See oleks ju päris jube, kui nad ka kodusel suhete mänguplatsil samaväärse teoga hakkama saaksid?! Meie niigi pisut ebakindlad noorsandid peaksid siis poodiumil koheselt paar astet allapoole laskuma ja ühe tõelise mehe uhkus seda ometi ju lubada ei saa! Järelikult tuleb ühtse meeskonnana maskuliinsemat sorti immigrantide vastu mängida ja seda tuleb teha kohe! Peab sõimama, hirmutama ning mootorrataste ähvardava mootorimüra taustal ümber uustulnukate häbiringe tegema. Kas selline ongi mehelik käitumine? Kas selline on eestlane? Kas idanaabri käitumismaneerid on meile end tõesti nii kõvasti külge haakinud? Appi, aga mis siis veel saab, kui me ka pagulastelt miskit uut õpime?! Loodetavasti on selleks midagi, mille üle võiks edaspidi pigem uhkust, kui häbi tunda. 

Minu tuttavate hulgas on omajagu välismaalaseid. Jah, osad neist on ka keskmisest tumedama nahatooniga. Ja oh imet - nad on täiesti normaalsed, tavalised inimesed! Viisakad noormehed, kes peavad naisest rohkem lugu, kui nii mõnigi stereotüüpne eestlasest mees! Oma plusside ja miinustega on nad täpselt sama ideaalilähedased kaasaegse Homo Sapiensi eksemplarid kui Sina ja mina. Potentsiaalset suhtematerjali on neis oi, kui palju! Kui kõik tundub õige, siis miks mitte tõmmul härjal sarvist haarata? Lihtsalt sellepärast, et ta on keskmisest tunduvalt jumekam? Kõik uus on huvitav ning samas ka pisut hirmutav. Viimasest saadakse reeglina aga üsna kiiresti jagu ning järgi jääb ainult põnevus ja avastamisrõõm. Siinkohal pole isegi vahet, kas jutt käib uuest telefonist, laelambist, raamatust, elukohast, lemmikloomast või inimesest. 

Niisiis ootame ja vaatame, mis juhtuma hakkab! Mina hoian igal juhul pöialt, et šokolaadist kodanikud turvaliselt kohale jõuaks. Hoian pöialt, et õllepurgiga oma naise eest külapoe taha peitu pugenud Aadu teeks ka silmad ning südame lahti ning mõistaks, et terve maailm ei piirdu riigipiiridega ning et kõik siin ilmas ei ole mustvalge. Loodan, et värvispektri süngema poole esindaja vastu huvi tundev Kati ei lase end kõrvalseisjate kaagutustel mõjutada ning et ta teeb kõik otsused lähtudes eelkõige oma südametunnistusest ning kõhutundest. Ma tean, et see kõlab nüüd ilmselt nagu mõni tüütu monoloog Miss Maailma valimisel, aga ma tõesti loodan, et inimlikkus on kuskil siiski veel säilinud. Loodan õnne nimel. Armastuse nimel! On ju vana tõde, et kaks peamist sõdade ja suuremate konfliktide sütitajat on just liigne armastus või täielik armastuse puudumine.  

Kallis Eesti mees, pole Sul häda midagi … Sa ei kao Eesti naiste elust mitte kuskile. Menüü laieneb, aga sealt valib igaüks endiselt just midagi endale sobivat. Sa tead ju õllereklaamist tuttavat fraasi: asi on maitses! 

Heidi Ruul