Heidi Ruul: mis oleks, kui…

Heidi Ruul: mis oleks, kui…

Käisin nädalapäevad tagasi ühel armsal sõbrannal külas. Tema on õnnelikult suhtes. Mingil hetkel jõudis ka tema Härra pärast väsitavat tööpäeva koju ja siis hakkas peale … Kõik, mida ma alates sellest hetkest nägin ning kuulsin, meenutas mulle, miks suhtes olemine niivõrd hea on. Sul on keegi, keda kallistamise tuhinas piltlikult pooleks murda. Keegi, keda aeg-ajalt verbaalselt ja füüsiliselt nokkida. Keegi, kellele silmadesse vaatamine paneb su varbaotstest juukseotsteni särama. Keegi, kes kuulab su alati ära ning keegi, kelle kaisus öösel mitte kunagi külm ei hakka. Vallalise vabadus on küll üks tänuväärt asi, aga sellega kaasneb ühel hetkel ka paras annus igatsust justnimelt selliste asjade järele, mis suhtes olles niivõrd iseenesest mõistetavatena tundusid. Kuid kas soov kõiki selliseid suhteboonuseid kogeda on ka piisav põhjus suhte alustamiseks?

Käisin nädalapäevad tagasi ühel armsal sõbrannal külas. Tema on õnnelikult suhtes. Mingil hetkel jõudis ka tema Härra pärast väsitavat tööpäeva koju ja siis hakkas peale… Kõik, mida ma alates sellest hetkest nägin ning kuulsin, meenutas mulle, miks suhtes olemine niivõrd hea on. Sul on keegi, keda kallistamise tuhinas piltlikult pooleks murda. Keegi, keda aeg-ajalt verbaalselt ja füüsiliselt nokkida. Keegi, kellele silmadesse vaatamine paneb su varbaotstest juukseotsteni särama. Keegi, kes kuulab su alati ära ning keegi, kelle kaisus öösel mitte kunagi külm ei hakka. Vallalise vabadus on küll üks tänuväärt asi, aga sellega kaasneb ühel hetkel ka paras annus igatsust justnimelt selliste asjade järele, mis suhtes olles niivõrd iseenesest mõistetavatena tundusid. Kuid kas soov kõiki selliseid suhteboonuseid kogeda on ka piisav põhjus suhte alustamiseks?

Mäletan selgelt üht õhtut eelmisest suvest, kui olin tööl ülivõrdes vinge kogemuse osaliseks saanud. Esimese asjana haarasin telefoni ja jagasin seda. Jagasin seda Temaga. Jagatud rõõm ei ole poole suurem, jagatud rõõm on minu arvates vähemalt viis korda suurem! Mõne kurvema päeva puhul oli iseenesest mõistetav kallistus see, mis kõik justkui vaid mõne sekundiga korda tegi. Olen aru saanud, et just need kõige pisemad asjad elus on tegelikult kõige olulisemad. Väikesed rõõmud, mida me igapäevaselt võibolla alahindama kipume.

Enamik inimestest omab suhte alustamiseks mingit põhjust (või lausa mitut). Üks tahab, et keegi tema eest hoolitseks. Teine mõtleb, et regulaarne voodielu oleks jube tore. Kolmas soovib endale midagi tõestada. Neljas unistab sellest, et tal oleks hommikuti ärgates voodis tuttav nägu. Viies kardab paaniliselt üksinda olemist. Kuues otsib kindlustunnet. Ning eelnevatele lisaks eksisteerib veel üks kamp selliseid masohhiste nagu mina. Neid inimesi, kes ei taha suhte teiselt osapoolelt muud, kui vaid pisut aega. Aega selle jaoks, et ennast jagada. Aega, mil saaks üheskoos iseendaks jääda. Seda kõike ilma igasuguste ootusteta.

Üks kallis sõber, keda mul paraku kahetsusväärselt harva näha õnnestub, tõstatas ühel jahedal õhtul, kui ma vaikselt pimedas toas üksinda uinumisest unistasin, väga põneva küsimuse. Mis oleks, kui inimesed ei ruttaks suhtesse pelgalt eelnevalt välja toodud põhjustel? Kui suhtesse ei astutaks eesmärgiga ennast kuidagi teise inimese arvelt täiendada? Eesmärgiga täita tühimik endas või oma elus? Kas suhted kestaksid siis kauem? Kas siis poleks niivõrd palju valusaid lahkuminekuid? Olles nüüdseks seda mõtet oma pisikeses peas mõnda aega veeretanud, arvan, et Härra mõttevälgatuses on oma iva täiesti olemas. Romantilist laadi suhtest ei saa tulla midagi head, kui selle mõlemad osapooled pole iseendaga rahujalal ning nad üritavad ennast hoopis meeleheitlikult oma partneri toel kuidagi edasi vedada. Vahet pole, kas seda tehakse emotsionaalselt või praktiliselt. Suhete vundamendi kaks peamist komponenti on eelkõige siiski austus ning isetus. Soov anda. Julgus anda ning ennast avada (kui keegi teab, kust sedasorti julgust leida võiks, siis andke palun julgelt märku – minu oma on jäljetult kaduma läinud).

Enne seda kõike tuleb muidugi iseennast üles leida. End avastada, harida, hellitada ja üllatada. Tuleb ületada palju erinevaid takistusi, kombata oma isiklikke piire ja elada emotsioone tagasi hoidmata. Seda kõike selleks, et iseendaga rahu sõlmida. Selleks, et ennast armastama õppida – koos vigadega ja puha! Alles seejärel on võimalik leida Keegi, kellega alustada sedasorti suhet, mille üle ma vaheldumisi alles hiljuti nii rõõmu kui kadedust tundsin. Suhe kahe TÄISKASVANUD inimese vahel. Usun siiralt, et just sellistes tingimustes saavad alguse need kõige ilusamad ja vastupidavamad armulood. Sellised, kus suudetakse asju mõistusega võtta, aeg-ajalt siiski lastes tunnetel end korraks kaugele ära kanda. Suhted, mis ei kee kolinal üle pea…

 

Heidi Ruul