Heidi Ruul: mõni hetk on palju valusam kui teine

Heidi Ruul: mõni hetk on palju valusam kui teine

Mul oli täna muusikaga täidetud päev. Teate seda kodumaist laulu, mille üheks reaks on “mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus”? Ma tahaks ka ühe ilusa laulu kirjutada, aga selle read väidaksid vastupidist – “mõni hetk on lihtsalt valusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga valus.” Hetk, kui mõistad, et kõik, mida viimase aasta jooksul teinud oled, on tehtud vaid ühel põhjusel – suurest soovist unustada. Muusikat kirjutada ma paraku ei oska…

Mul oli täna muusikaga täidetud päev. Teate seda kodumaist laulu, mille üheks reaks on “mõni hetk on lihtsalt ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus”? Ma tahaks ka ühe ilusa laulu kirjutada, aga selle read väidaksid vastupidist – “mõni hetk on lihtsalt valusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga valus.” Hetk, kui mõistad, et kõik, mida viimase aasta jooksul teinud oled, on tehtud vaid ühel põhjusel – suurest soovist unustada. Muusikat kirjutada ma paraku ei oska…

Kuigi ma reeglina kommentaare ei loe, sattusin seda eelmisel nädalal siiski tegema ning seal oli kirjas järgmine:  “Alles see naine oli ju armunud, mis siis juhtus, kas nii kiiresti asjad käivadki?”. Teil pole aimugi, kui väga ma soovin, et asjad kiiresti käiksid. Armumine ja armastamine on minu sõnaraamatus kaks erinevat, kuid sellegipoolest omavahel väga tihedalt seotud tunnet. Kõige ilusama stsenaariumi puhul on armumine armastusele kauniks eelmänguks. Samas võib armumine olla ka täielik enese petmine, unustamaks armastust. 

Olen viimase aasta jooksul oma elutempo gaasipedaali stabiilselt vastu põrandat surunud. Olen end ujumisoskuse puudumisest hoolimata töösse uputanud ning ma armastan seda, kohe väga! Kui ma parasjagu tööd ei tee, siis õpin. Kui ei õpi, siis loen. Kui ei loe, siis magan. Ning kui keegi mu üles ajab, siis jõuan ka mõne armsa inimesega kokku saada. Olen suutnud tekitada päris isikliku mulli, milles kehtivad minu loodud reeglid. Peamine neist on, et keegi ega miski ei tohi mulle Teda meenutada. 

Täna oli paraku see päev, kui see mull jubeda pauguga lõhki lendas. Peale meeletult sündmusterohket päeva koju jõudes ning enda peegelpildile silma vaadates sain aru, et absoluutselt kõik, mida viimase aasta jooksul teinud olen, on teeninud vaid ühte eesmärki – vaigistada oma sisemine hääl, kõik tunded alla suruda ning lihtsalt unustada. Unustasingi – esimest korda aastate jooksul suutsin ma Tema sünnipäeva maha magada. Päeva, mis oli aastaid minu kalendermärkmikus ERITI punaselt märgitud. Päeva, mille jaoks valmistumine võttis mul eelnevatel aastatel lausa kuu või paar aega. Tundub justkui järelikult on see mees peast pühitud ja võiks tähistama hakata? Aga miks ma ennast siis nii halvasti tunnen? Miks on minu sees ikka veel tühimik, mida keegi täita ei suuda? 

Ma pole kunagi paaniliselt meest otsinud ning ei tee seda ka praegu ega tõenäoliselt ka tulevikus. Küll aga olen ma üsna paaniliselt püüdnud end Tema küüsist päästa. Ma lihtsalt tahan uuesti sajaprotsendiliselt iseendale kuuluda. Teate, kui halb tunne see on, kui soovid kogu südamest kedagi unustada, aga sa lihtsalt ei saa seda teha – ta on igal pool. Ta on sinu südames, veres, sõnades ja unenägudes. Ta on laulus, mida järjekordselt raadiost lastakse. Ta on filmis, mida oled otsustanud vaadata, ning raamatus, mis kohe loetud saab. Jah, ma olen suutnud ta oma mõtetest minema lüüa, aga igal pool mujal on ta endiselt alles. Ta on ka reaalselt lähedal, linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, tõenäoliselt kedagi teist kaisutamas. 

See siin ei ole üks peatükk sarjast “Naine, kes oma eksi taga ulub”. Tegemist on hoopis millegi võimsamaga ning ma isegi ei eelda, et kõik sellest aru saavad – ei peagi saama. See on lugu PÄRIS armastusest, millega tuleb elama õppida. Seda ei saa alla suruda või unustada, nagu ma viimase aasta jooksul iga hinna eest teha olen püüdnud – see ei toimi! Asendusmaterjal pole lahendus. Enda töösse ning hobidesse uputamine samuti mitte. Remonti on vaja. Kapitaalremonti, palun! 

Nii juhtub, kui üks täiuslik suhe tuleb lõpetada põhjustel, mis tunnetega kuidagi seotud pole – see jääb kummitama. Aga mis oleks, kui…? Võibolla ta endiselt…?  Nendele küsimustele ei saa ma tõenäoliselt kunagi vastust. 

Ei, ma ei taha teda tagasi. Ainuke asi, mida ma tõesti tahan, on päriselt vaba olla. Mitte vallaline, vaid vaba. Sinu-vaba, armas oktoobrikuu sünnipäevalaps. 

 

Heidi Ruul