Heidi Ruul: mugavusprostituutide epideemia

Heidi Ruul: mugavusprostituutide epideemia

Sõbrannad on naiste elus väga olulisel kohal. Kuigi me ei pruugi iga nende valikuga nõustuda, oleme sellegi poolest alati nende jaoks tingimusteta olemas. Just – tingimusteta! Olen ise pidanud mitmel korral tunnistama (ning tean, et ma pole ainuke), et mõne naise jaoks on selles elus prioriteediks mugavus. Selleks vajalik eeldus on loomulikult võlupudelist välja karanud karismaatiline, aga mitte sisemisi liblikaid tekitav džinn-mees, kes on valmis kõik naise soovid täitma – tingimustega! Sügavaid tundeid pole isegi valgusaastate kaugusel näha, aga iseenesest on ju tegemist täiesti söödava mehega  – miks siis mitte proovida! Vabandust, aga ka see on puhas prostitutsioon… 

Sõbrannad on naiste elus väga olulisel kohal. Kuigi me ei pruugi iga nende valikuga nõustuda, oleme sellegipoolest alati nende jaoks tingimusteta olemas. Just – tingimusteta! Olen ise pidanud mitmel korral tunnistama (ning tean, et ma pole ainuke), et mõne naise jaoks on selles elus prioriteediks mugavus. Selleks vajalik eeldus on loomulikult võlupudelist välja karanud karismaatiline, aga mitte sisemisi liblikaid tekitav džinn-mees, kes on valmis kõik naise soovid täitma – tingimustega! Sügavaid tundeid pole isegi valgusaastate kaugusel näha, aga iseenesest on ju tegemist täiesti söödava mehega – miks siis mitte proovida! Vabandust, aga ka see on puhas prostitutsioon… 

Kui mõnel hilisemal tunnil Tallinnas Sõle tänava kanti sattuda, võib sealses parklas muuseas näha ka ühte kohalikku vaatamisväärsust – inimturgu. Autoaknale toetuvaid kontskingades tibinaid (ja vähe varasema väljalaskeaastaga tibinaid) leidub seal olenevalt ilmast ikka omajagu. Teate mis? Ma austan neid naisi. Okei, jah, see elukutsevalik pole tõenäoliselt just ihaldusväärseimate töökohtade edetabeli esikolmikus, aga naised teavad, mida nad teevad ning suudavad sealjuures iseenda ja teise osapoole ees ausaks jääda. Tegelikult näitab see, et tegemist on julgete naistega, kes teevad kaetud söögilaua (või siis täidetud süstla) nimel seda, mida vaja! Ongi kõik!

No ja siis on teist sorti prostituudid, kellele me igapäevaselt lausa ergutuskoori mängime! “Tead, ma kohtusin ühe mehega! Tal on Viimsis maja, kolm autot, ta näeb suhteliselt okei välja ja on minu nimel kõigeks valmis!” Oh seda õnne, mis Porschega sellist teksti jahvatavate naiste õuele on kihutanud! “Ma ei tea… tundeid vist pole, aga mõtle, mida kõike ta mulle võimaldada suudaks! Ma ei peaks enam kunagi millegi pärast muret tundma! Ta on ju tegelikult hea mees ja ma suudaksin sellisega elada küll!” Kes ennast ära tundis? Soovin õnne – ka sina oled minu silmis prostituut! Aga sinu vastu puudub mul igasugune austus. Mitte grammigi pole. Hoopis iiveldama ajab, halb hakkab. Väkk! 

Keda mis õnnelikuks teeb, eks ole?! Mina kuulun nende inimeste hulka, kes suudavad lihtsatest asjadest suurt rõõmu tunda. Sellest, kui saan kaua magada ja iseenda aja peremees olla. Sellest, kui mul õnnestub näha tähistaevast kuskil, kus linnatulede kuma seda lummavat pilti ei riku ning loomulikult sellest, kui saan heal juhul korra kuus selle inimese kaissu, kes südame umbes viiskümmend viis korda kiiremini põksuma paneb. Samas mõne teise teeb õnnelikuks karp foie gras’d külmkapis, nädalane puhkus trendikas kuurordis ja ratastega nahkiste tagumiku all. Eks me kõik ole erinevad ja täpselt sama erinevad on ka meie vajadused. 

Ma ei väida, et ise eelnevalt mainitud luksustest ära ütleksin, aga mul on tore (ja loodetavasti toimiv) plaan kõik see iseseisvalt, mitte mõnd poolpimedat meest enda pilli järgi tantsitades, saavutada. Jah, selle plaani iseseisev realiseerimine on keerulisem ja võtab ilmselgelt veel omajagu aega, aga vähemalt ei pea ma oma hinge ja ihu kuradile või mõnele meesterahvale müüma. Ma ei taha sellele isegi mõelda, kuidas lihtsama valiku langetanud naised aastaid hiljem endale otsa saavad vaadata, kui üldse saavad… Ma ei usu, et naine, kes on suhtes, milles on olemas kõik peale põhilise – vastastikuse armastuse – saaks õnnelik olla. See pole lihtsalt võimalik! Hing igatseb hellitusi, mida raha eest ei saa. 

Igaühel on oma hind. Minu omaks oleks suitsune köök vanas maamajas, korralik veinikelder, paar raamatut, paber ning pliiats ja inimene, kelleta ma oma elu ette ei kujutaks. Milline on sinu oma?

 

Heidi Ruul