Heidi Ruul: pühendunud supisoojendajad

Miks peaks keegi oma eksi tagasi tahtma? Miks ihaldada kedagi, kes su juba (ilmselt üsna meeldejääval viisil) hüljanud on? Miks alustada uuesti suhtega, mis korra või edasijõudnud supisoojendajate puhul isegi mitu korda, kolinal võssa on läinud? Miks soovida enda kõrvale inimest, kes sinuga ilmselgelt ümber käia ei oska? Aga miks mitte, eksole?! 

Kõigil, kes on vähemalt korra elus kaalunud mõtet oma eksiga uuesti pesa punuma hakata, omavad eelnevatele küsimustele ühte ja ainsat vastust: “Aga ma ju armastan teda!” Tundub lihtne ja loogiline, või mis? Ma armastan teda - järelikult peame me koos olema, peame oma suhtele veel ühe võimaluse andma. Olgu - aga palun! Seekord on ju taevas sinisem, päike paistab iga jumala päev otse lagipähe ja loomulikult elate te nüüd rõõmsalt üheskoos elu lõpuni! Liiga lihtsalt ei tohikski alla anda! Aga kui teist katset saadab taaskord ebaõnn, kas siis tuleks teha kolmas proov? Kuskohast jookseb piir? Millal tuleks käed pidulikult üles tõsta ja endale tunnistada, et sellest suhtest ei saaks ka kaheksandal korral asja? 

Mina kuulun nende naiste hulka, kellele meeldib vabal ajal köögis toimetada. Kuna olen korduvalt ka erinevaid suppe valmistanud, siis tean, et soojendatult ei maitse need enam pooltki nii hästi, kui äsja valminult. Mida rohkem seda üles soojendada, seda kehvemaks see läheb ning lõpuks võib juhtuda, et toidu maitse on lihtsalt niivõrd jälk, et sa ei taha supi soojendamisest enam elu sees midagi kuulda. Usun, et see näide peegeldab üsna hästi ka oma eksiga uuele ringile minekut: mida rohkem kordi püüad uuesti oma eksiga puhtalt lehelt alustada, seda katastroofilisemaks kogu ettevõtmise kulminatsioon ka muutub. 

Mõne päeva eest sattus üks minu armas tuttav taaskord just sellisele ristteele. Antud olukord meenutas mulle, kui pagana rumalalt ma ise kunagi samas situatsioonis olles käitusin. See pani mind iseendale tunnistama, et veel paar kuud tagasi lootsin ka mina kuskil südamesopis, et saan oma eksiga asjad mingi ime läbi uuesti korda. Enam mitte! Selleks läks küll ilmselgelt liiga kaua aega, aga enda suureks õnneks olen ma tänaseks aru saanud, et isegi, kui see võimalus peaks tekkima, siis keeraksin ma selja ja kõnniksin minema. Miks? Sest ma ei taha ISEENNAST uuesti kaotada … 

Enne esimest lahkuminekut olime jõudnud koos olla kuskil kaheksa kuud. See tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast - kõik tundus ju korras olevat. Mina olin igal juhul igas võimalikus võtmes õnne tipule üsnagi lähedal. Nende kaheksa kuu jooksul suutis Härra mu ilusti ümber sõrme keerata. Kohe nii hästi, et ma hakkasin tasapisi mõtlema, et tema näol ongi ilmselt tegemist selle ühe ja õigega. Olin täiesti kindel, et jaht hingesugulasele on pidulikult lõpule jõudnud. Seda kuni õhtuni, kui ta otsustas terve mu maailma vaid seitset (!!!) sõna kasutades tuhandeks tükiks rebida. “Ma arvan, et me peaksime pausi tegema!” on tõenäoliselt üks lausetest, mida üks armunud inimene mitte kunagi kuulda ei taha. Tegimegi pausi, puhkasime üksteisest kuu aega ja andsime oma suhtele uue võimaluse. Kui me koos juba sellise perioodi üle elasime, siis edasine on ju käkitegu?! Ongi - kuni järgmise lahkuminekuni! Ma isegi ei tea, kui palju neid lahkuminekuid oli, aga võin kindlalt väita, et ühe noore naise jaoks oli neid kohe päris kindlasti liiga palju! Kõige veidram oli aga see, et me ei tülitsenud kunagi. Sellegipoolest muutusid lahkuminekud iga korraga aina hävitavamaks. Suhte lõpus, päris lõpus, polnud minust enam suurt midagi järgi jäänud. Olin muutunud iseendale täiesti võõraks, tugevate masohhistlike kalduvustega inimeseks, keda ma silmaotsastki ei sallinud. Järelikult oli tagumine aeg midagi oma elus muuta. Oli aeg Härrast lõplikult lahti lasta ja leida tee uue ning parema iseendani. Käsi südamel, see on siiani üks parimatest otsustest mu elus. Tagantjärgi targemana minevikku vaadates oleksin ma selle otsuse muidugi tunduvalt varem tegema pidanud. 

Mida ma selle kõigega öelda tahan? Inimesed teevad paraku vigu ja nad väärivad teist võimalust. Ka suhetes komistatakse ja kui tunded on tõelised, siis tuleks ka suhtele uus võimalus anda. Küll aga ei tohiks ennast kogu selle virrvarri sisse ära kaotada. Isu supi järgi ei kao küll silmapilkselt aga vahelduseks võiks oma menüüd ka muude saadaval olevate variantidega vürtsitada! Kes teab, võibolla avastad enda jaoks midagi, mille olemasolust sul siiani aimugi polnud?! Kellegi, kelle olemasolust sul siiani aimugi polnud …

Heidi Ruul