Heidi Ruul: reedene suplus pealinna geenibasseinis

Heidi Ruul: reedene suplus pealinna geenibasseinis

Ööklubid – ma olen nende jaoks vist juba pisut liiga vana. Vähemalt just nii ma veel nädal aega tagasi arvasin. Iga kord, kui keegi sõbrannadest tegi katse mind endaga taolisesse kohta kaasa sikutada, oli vastuseks väga lühike ja konkreetne “EI!”. Seda siis kuni möödunud reedeni, kui otsustasin sõbrannaga koos välja minna ning vaadata, mis selles pimedas Tallinnas siis vahepeal ka muutunud on. Tuleb välja, et geenibassein on nii lai, et sinna sukeldudes on üsna väike tõenäosus turvaliselt tagasi kaldale jõuda. 

Ööklubid – ma olen nende jaoks vist juba pisut liiga vana. Vähemalt just nii ma veel nädal aega tagasi arvasin. Iga kord, kui keegi sõbrannadest tegi katse mind endaga taolisesse kohta kaasa sikutada, oli vastuseks väga lühike ja konkreetne “EI!”. Seda siis kuni möödunud reedeni, kui otsustasin sõbrannaga koos välja minna ning vaadata, mis selles pimedas Tallinnas siis vahepeal ka muutunud on. Tuleb välja, et geenibassein on nii lai, et sinna sukeldudes on üsna väike tõenäosus turvaliselt tagasi kaldale jõuda. 

Ööklubi peaks minu jaoks üldiselt teenima üht ja ainsat eesmärki – võimalust end välja elada ning hea õnne korral selle juures ka anonüümseks jääda. Siiski tundub, et enamike inimeste jaoks on pigem tegemist kohaga, kus ennast võimalikult väikese summa eest võimalikult tempokalt täis kaanida ning selle asemel, et siis koju oma peatäit välja magama minna, arvavad nad mingil põhjusel, et kõik ülejäänud külastajad soovivad neid iga nurga alt imetlema hakata – just siis hakkab öös asju juhtuma! 

Kummalisel kombel ei märganud ma tol õhtul väljas eriti palju naisi. Tundus, nagu kõik mehed oleksid naiste poolt ööseks linna peale oma muidu armetut seksuaalelu korrigeerima saadetud. Õnneks või kahjuks sattusin ka mina mõne taolise eksemplariga kokku. 

Tooksingi siinkohal välja mõned värvikamad näited: 

Tüüp number 1

Kahekümnendate alguses viisakas habemega tätoveeritud noormees, kes mingil põhjusel mulle pileti välja tegi. Ma ei jõudnud sind tänada – aitäh!

Tüüp number 2

22aastane sakslasest kutt, kes oli igati nõus lahkelt minu peaaegu 27aastast ego paitama. ÜLIkuum mehehakatis (käsi südamel, oli küll)! Paraku ühe kindla eesmärgiga. Üks tema vähestest aktsendiga lausetest mulle oli: “Ma lahkun Eestist kuue tunni pärast – kus sa elad?”. Minu ainus mõte tol hetkel oli, et jookse, naine, jookse! Kiiresti ja kaugele!

Tüübid number 3 ja 4

Kaks viiskat ja intelligentset noormeest, kes suutsid selles pimedas ja purjus inimestega täidetud kohas täiesti talutavat vestlust arendada! Tublid mehed, ma olen teie üle uhke! 

Tüüp number 5

“Ma olen sind vist kuskil näinud.” No palun, see avalause on vist sama ära kulutatud nagu esimese klassi õpilase kustutuskumm. Siiski – plusspunktid habeme eest! 

Tüüp number 6

Sina, kes sa mu totaalselt närvi suutsid ajada – palju õnne, see on kõva saavutus! Mäletad, ma tegin sinust pilti ja lubasin selle hoiatusega internetti üles panna? Well, sul veab, sest ma kustutasin selle pildi kogemata ära. Kahjuks. Tegemist on noormehega, kes suu kõrvuni mööda öist linna ringi liugleb ja samal ajal oma käsi valimatult igale poole toppida proovib – pervert selle sõna kõige halvemas tähenduses. Aga see 12 sentimeetrise kontsaga tulipunane king on endiselt valmis sulle virutama, kui sa uuesti mu silme alla peaksid sattuma! 

Tüüp number 7

Ma ei tea, kui paljud mäletavad sellist legendaarset bändi nagu A-HA. See noormees oli A-HA solisti koopia. Noor, väidetavalt andekas ja päris kindlasti ennast täis kunstnik. Ma tean, et sa tõenäoliselt arvad, et naisi tõmbavad sellised ülbed tüübid, aga kahjuks on nii, et see nõks toimib ainult kindla vanuseni.  

Kui ma oleksin reedel olnud umbes kuus aastat noorem, siis oleks kõik eelnev mulle tõenäoliselt mingit veidrat naudingut pakkunud ja päris kindlasti oleks mõni eelpool mainitud noormeestest mu numbri võrra rikkamaks saanud. Mitte enam! Ajaga on nii palju muutunud – mina olen muutunud (vana ja väsinud naine, haha). Nüüd pakiks end reede õhtul parema meelega lõuani pleedi sisse, jooks kohvi, loeks raamatut ja ootaks vaikselt, millal see Walt Disney poolt välja reklaamitud prints uksele koputab. Ma tõesti ei tea, mis juhtus kogu selle tahte, jõu ja lootusega, mis mul alles hiljuti veel armastuse ja suhetega seoses oli, aga see on jäljetult kadunud. Öine Tallinna geenibassein pole ilmselgelt õige koht, kust seda otsida ja sinna ma oma jalga lähitulevikus enam ei tõsta, sest tõenäosus sealt elusa ning igas mõttes tervena väljuda on peaaegu olematu. 

 

Heidi Ruul