Heidi Ruul: saatuslik diagnoos – armunud ruubikukuubik

Heidi Ruul: saatuslik diagnoos – armunud ruubikukuubik

Mõnikord on endast nii kohutavalt raske aru saada. Mõistus karjub üht, süda nõuab risti vastupidist. Justkui mõni jaapani noameister seisaks oma uhke šedöövriga  tee peal ees ja nõuaks kindlaid vastuseid – kohe! Naine, otsusta ometi! See tekitab omakorda meeletu paanika, mis pole teadupoolest just otsustusvõime suurim sõber. Nii siis oledki oma tunnete keerises lukus ja tuhised selles heal juhul ühest seinast teise. Halvemal juhul peksab see keeris su vastu seinu poolvigaseks. Mina sellel endaga juhtuda ei lase! 

Mõnikord on endast nii kohutavalt raske aru saada. Mõistus karjub üht, süda risti vastupidist. Justkui mõni Jaapani noameister seisaks oma uhke šedöövriga tee peal ees ja nõuaks kindlaid vastuseid – kohe! Naine, otsusta ometi! See tekitab omakorda meeletu paanika, mis pole teadupoolest just otsustusvõime suurim sõber. Niisiis oledki oma tunnete keerises lukus ja tuhised selles heal juhul ühest seinast teise. Halvemal juhul peksab see keeris su vastu seinu poolvigaseks. Mina sellel endaga juhtuda ei lase! 

Kell on hetkel umbes-täpselt pool kolm öösel. Ma isegi ei tea, mitmes öö see juba on. Kaisuvaba, keerises tiirlemise öö. Iiveldama ajab, külm on ka (aitäh teile, kallid pensionärid, kes te eelistate soojale eluruumile kokkuhoiu mõttes toas kolme kasukat, villaseid sokke ning vilte kanda)! Pikka juttu lühidalt kokku võttes: Heidi on ametlikult armunud, vist. Ei taha olla, aga on. Kõik vastavad sümptomid on olemas! Igas võimalikus suuruses ja värvis liblikad rapsivad kõhus kaheksaid, poole tegevuse pealt rändab mõte kaugele Tema juurde ning iga telefoni piiksu peale hakkab süda viis korda kiiremini põksuma. Põsed on konstantsest totakast naeratamisest valusad, romantilise süžeega filmid on äkitselt muutunud sama põnevaks kui Hitchcocki meistriteosed ja tänaval miilustavad paarikesed ei ajagi enam südant pahaks, vaid viivad mõtte jälle Selle inimese juurde (tuttavalt totaka muige saatel, otse loomulikult). Ka sellistest igapäevastest harjumustest nagu söömine ning magamine on reegli asemel erand saanud. 

Kõik oleks ju tore, AGA (just-just, vana hea “aga”) mul on meeletu hirm. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati midagi üldse nii väga kartsin kui seda tunnet, siin ja praegu. Hirm muutuda haavatavaks ning uuesti haiget saada. Hirm ennast nende tunnete keskel taas kord jäljetult ära kaotada. Hirm usaldada kedagi teist peale iseenda. See on ju nii pagana hirmutav – usaldada end kellegi kätte, teadmata, millal ta koperdab ning järgmise asjana oledki tagasi alguses – katki. Süda on selle kõige suhtes tunduvalt tolerantsem kui mõistus. No ja armsad sõbrad ei jõua ilmselgelt ära oodata, millal see üksik hunt juba mehele saab. 

Härra ise on otse loomulikult poole kohaga sitapea! Minu õnneks on ta ise sellest täiesti teadlik ning püüab seda iga päevaga aina vähem olla. Ma olen sellele korduvalt mõelnud, miks ei võiks olemas olla meest, kes ei tee naisele mitte kunagi emotsionaalselt haiget? Mitte kunagi! Tegelikult ju on sedasorti mehed täiesti olemas: kõik need, kes mulle päeva jooksul tänaval vastu tulevad – see Starmani tehnik, kes nädala eest seadmeid paigaldamas käis, naabrimees oma koera, kolme lapse ja silmanähtavalt kurnatud naisega ehk siis suvaline mees, kelle vastu puudub mul igasugune maine huvi. Keegi, kelle vastu mul tundeid pole, ei saa mulle kunagi haiget teha. Loota ja oodata, millal tuleb inimene, kellesse ennastunustavalt armun ja kes mulle kordagi haiget ei tee – see on lihtsalt napakas ja sellega ma enam ei tegele (aega läks, aga asja sai)

Nii et sina, armas Mees. Palju õnne – müürid on ametlikult maha põletatud! Ma ei taha enam iseendaga võidelda. Jah, Sa meeldid mulle! Kohutavalt meeldid! See, et sa hommikuti õietolmu sööd, kuidas sa mulle neid veidrate, kuid sügavamõtteliste raamatute lõike tsiteerid ja kuidas Sa suvel ning talvel looduses alasti silkamist naudid – see kõik meeldib mulle! See, et Sa ei kõhkle sekunditki, kui öösel kell kaks keset metsateed hääletajad peale korjad või endale varjupaigast vana, hambutu kassi võtad, ja see, et sul on vajadusel alati vihmavari käepärast. See, kuidas me võiksime kasvõi hommikuni teineteise kaisus rääkida nii elust, poliitikast, unistustest kui piinlikest mälestustest. Kõigist nendest asjadest, millest pole kunagi kellelegi teisele rääkida tahtnud. Olen kõige õnnelikum inimene maailmas, kui Sa mind hommikuti voodist välja lasta ei taha. Mulle meeldib, et pean kohvi vaid endale valmistama, sest Sina seda ei joo. Mulle meeldib ühes Sinuga rõõmustada, kui Sul õnnestub mõni julge rebasepoiss pildile püüda, ja kurvastada, kui mingid totakad taas kord läbiotsimisorderiga Sinu ukse taha sajavad. Sinu pilk võtab mu jalust nõrgaks ja no see kael… well, Sa tead isegi… Olen Sulle korduvalt öelnud, et minu käest naljalt ühtegi komplimenti ei saa – täna teen erandi. Aitäh, et Sa mu ellu sattusid ja ma loodan südamest, et siia sa ka jääd (loomulikult mitte täiskohaga ketikoeraks, ma armastan oma isiklikku ruumi vähemalt sama palju kui sina)

Oled täpselt sama äge ja keeruline ruubikukuubik nagu ma ise ning mulle meeldib kohutavalt iga Sinu tahku avastada. Teeme seekord nii, et ruubikukuubik pole järjekordselt relv, millega väikesed lapsed üksteise päid puruks visata proovivad, vaid sümbol, mis esindab selliseid inimesi nagu Sina ja mina. Inimesi, kes tunduvad esmapilgul liiga keerulised, et üldse oma aega panustama hakata, aga kui neid lähemalt tundma õppida, siis võib see protsess kohe väga meeldima hakata. Nii väga, et sinu hing lausa karjub uue peatüki järele. 

Kadri Kõusaar esitas oma raamatus “Vaba tõus” ühe kauni küsimuse: “Kuidas olla täiuslikult kadunud ja mitte kunagi üles leitud?”. Nüüd, olles seda raamatut umbes 16 korda lugenud ja pisut ka elanud, oskan ma tema esitatud küsimusele vastata: armu, südamest! Selline ongi täiuslik kadumine. Kui nüüd veel pisut vaeva ka näha, siis võibki see kadumine igavesti kesta. 

Üleni sees 

Heidi