Heidi Ruul: seekord hulluks ei lähe, ausõna!

Me seame endale iga päev ootusi, mida pärast kaht hommikust kohvitassi suurema või väiksema vaimustusega täitma asume. Samamoodi seame ootusi oma kaaslastele ning vaatame põnevusega kõrvalt, kuidas neil üle lati hüppamine õnnestub. Olen märganud, et naised seavad endale kõige suuremad ootused just uue suhte alguses. Nii me siis lubamegi endale pühalikult mitte eelnevalt tehtud vigu korrata ja teha kõik endast oleneva, et mitte taaskord hulluks minna. Kas see alati ka õnnestub? Paraku mitte!

Suhtes olemine on oma tõusude ja mõõnadega justkui nagu sõit Ameerika mägedes. Osaliselt on mõõnad tingitud just nendest lubadustest, mida iseendale suures õhinas antakse ja millest lõpuks kuidagi kinni pidada ei suudeta. Võtame näiteks armukadeduse. Ma pole üldse armukadetseja tüüpi naine, käsi südamel - ei ole! Sellegi poolest hakkab jubedalt kripeldama, kui mees telefoniga rääkimiseks korraks teise tuppa läheb või salamisi kööginurgas sõnumit toksib. Miks ta minu kuuldes rääkida ei või, kui tal midagi varjata pole? Kellele ta peab poole öö ajal sõnumit saatma? Miks ta telefon iga kahe minuti tagant närviliselt piiksub? Neid küsimusi pole mul hoolimata suurest tahtest siiani täielikult vältida õnnestunud. Ma usaldan alati oma partnerit (nii palju, kui naised suudavad meest täielikult usaldada, eksole), aga ma ei usalda kunagi (mitte kunagi!) tema ümber näljaste silmadega tiirlevaid linnukesi (kes mingil kummalisel põhjusel ennast parasjagu maailma nabaks peavad). 

Lisaks sellele, et luban mitte armukadedaid mõtteid mõelda, proovin endale alati sisendada, et kui me päeva jooksul juba korra oleme kohtunud, siis sellest ju piisab. Edasi tuleb liikuda rahulikult, mitte tormates. Aga ei! Kohe pärast Härra lahkumist tuleb Facebook avada. Tema vestlusaken avaneb teadupoolest justkui iseenesest ja kogu õudus hakkabki peale. Midagi oleks ju vaja öelda, eks? Kas talle meeldis eelmine õhtu sama palju kui mulle? Kas olen ka tema arvates parim kokk maailmas? Millal me uuesti kohtume? Ma ei taha praadida, ma tahan teada! Niisiis kirjutangi sellesse võluaknasse väikese päringu ja jään pingsalt vastust ootama. Ohoh! Telefon tegi häält - ta nägi mu sõnumit! Ootan vastust kolm minutit ja mõtlen, et tal on ilmselt kiire. Ootan viis minutit ja hakkan vaikselt paanikasse minema. Ootan seitse minutit ja kirun ennast, et talle üldse midagi kirjutasin. Ootan kümme minutit ja hakkan kahtlustama, et äkki ta on surnud. Ta ju ei vasta ning sellele ei saa muud loogilist selgitust olla?! Kui, siis ainult see, et ta on tõepoolest tähtsal töökoosolekul ja tal tõesti pole hetkel aega rääkida? Ometigi on see viimane võimalik põhjus, mis naistele pähe tuleb. 

Kipume tihtipeale kõhus tiirlevate liblikate tingitud julma survestamise tulemusena sündmustest ette ruttama. Armununa käib naise peast läbi umbes tuhat mõtet sekundis - üks ulmelisem kui teine ning suur enamik neist pole kaugeltki loogilised või reaalsed. Olles vastaspoole mõtetele ning tunnetele pisut kinnitust saanud, hakkame me ühist elu planeerima. Tahame ta endaga sõbranna sünnipäevale kaasa võtta ning ka tema sõprusringkonnale kiire, kuid asjaliku pilgu heita. Tahame temaga jaanilõkke ääres kudrutada ja teda aasta vahetumise puhul kirglikult suudelda. Kui mingil põhjusel nii ei lähe, siis oleme pahased, tusased ja pettunud, justkui mees oleks midagi valesti teinud! Aga kas tegi? Tegelikult ju mitte. Naised tekitavad endale ise peavalu - me teeme endale kohati ise haiget ning kogu süü ja sellele järgneva karistuse lükkame pidulikult mehe kanda. 

Targem on igasugused lootused kohe eos maha matta ja lihtsalt lasta elul ennast üllatada, lasta oma partneril ennast üllatada. Just nii oleks suhetes palju rohkem siirast rõõmu, spontaansust ning lendlevaid sädemeid! Ometi on meisse justkui juurutatud tahtmine tormata. Tahtmine saada kõik, kohe ja korraga! Keskmine mees ehmatab seda märgates põhjusega ära ja jookseb suures hirmus nelja tuule poole. 

Olgem ausad - naised ON parasjagu hullud, aga see-eest iga mehe pingutust väärt! Mõnikord (väga harva) ei saa me ise ka lõpuni aru, miks me midagi teeme. Teoorias oleme me kõik ääretult tugevad, aga praktikas jätab asi tihtipeale soovida. Sellegi poolest luban ma käsi südamel, et kui kohtun kellegagi, kes mu südame lõplikult röövida suudab, siis seekord ma hulluks ei lähe! Ausõna!

Heidi Ruul