Heidi Ruul: suhe üksikvanemaga – potentsiaalne põrgu või paradiis?

Üksikemasid on meil siin pisikeses Eestis kahjuks omajagu. Olles aastate jooksul nii mõnegagi pikki tunde vestelnud, olen aru saanud, et enda kõrvale uue kaaslase leidmine on nende jaoks kordades raskem väljakutse, kui vallaliste ning hetkel veel lastetute naiste jaoks. Tundub, et paljude meeste meelest on üksikemaga kohtamas käimine võrreldav ekslemisega mõnel uhkel välismaisel kiirteel - kõik on jube segane ning silmad tuleb alati lahti hoida, muidu lendab kõik hunnikusse. Siiani alati toiminud kohtingunipid tuleb aknast välja visata, sest üksikemade puhul ei paista need kohe üldse toimivat. Aga kuidas siis tegelikult on? Kas lapsega naine on koorem, mille eest tuleks tuhatnelja põgeneda või lisab laps suhtele hoopis uued, asendamatud väärtused? 

Sattusin samal teemal hiljuti lugema Janet Bloomfield’i arvamuslugu selle kohta, kas mees peaks üksikvanemaga suhte loomist üldse kaaluma ning tema seisukoht oli väga konkreetne: EI! Tema arvates ei tohiks ükski täie mõistuse juures olev mees isegi kaaluda suhtlemist naisega, kellel on laps. Sellel on Janeti meelest hästi lihtne põhjus: need naised, kes lastega omapäi on jäänud, on ise oma olukorras süüdi. Tegemist on naistega, keda ei huvita oma lapse heaolu ega tulevik ning seega ei huvitaks neid ka oma partneri heaolu. Üksikvanema poolt kasvatatud lastel on Bloomfieldi meelest ka palju rohkem emotsionaalseid probleeme, stressi ning nad ei taha elus suurt midagi saavutada. Pikka jura (sest terve see artikkel OLI absurdne jura) lühidalt kokku võttes: naised, kes on ebakindlas suhtes olles rasedaks jäänud, on lambad, kes ei tea abordi tähendust ning nende lastest moodustub tulevikus ühiskonna häbiplekk. Nad teevad alatasa valesid otsuseid (näiteks sünnitamine) ja see toob noormehele pikas perspektiivis ainult jama kaela. Nojah, see on üks lähenemine. 

Mina isiklikult pole Janetiga absoluutselt nõus! Esiteks tahaks ma jubedasti teada, milline on see hetk, kui keegi tunneb, et voh, NÜÜD on meie suhe sama kindel kui see, et kolmapäevale järgneb neljapäev! Siis kui kokku kolitakse? Kui sõrmused sõrme libisevad? Kui naisterahvas esimest korda mehe juuresolekul kõhutuuled vaikse sisina saatel valla laseb? Millal? Ma tõesti ei arva, et selline hetk üldse olemas on ja tegelikult usun, et antud kontekstis ei mängi see erilist rolli. Tean paari, kes said lapse peale viieaastast kooselu, aga juba aasta pärast oli Eestimaa ühe üksikema võrra rikkam. Järjekordne näide sellest, et kunagi ei saa milleski sada protsenti kindel olla. Teiseks tahaks ma näha ema, kes oma lapse heaolu esikohale ei sea! Mul oleks sellisele nii mõndagi öelda… Ning kolmandaks on mul au tunda paljusid üksikvanemate poolt üles kasvatatud toredaid, tarku ning edukaid inimesi, kelle jaoks on taolised asjad nagu "stress" ja "probleem" sama harv nähtus kui juulikuu lumi.  

Mis nüüd üksikvanemaga deitimist puudutab, siis selle kohta liigub palju erinevaid müüte - üks põnevam kui teine! Üks põhilistest on aga see, et üksikvanemad on mingid meeleheitel inimesed, kes enda kõrvale partnerit otsivad - maksku, mis maksab! See on täielik rumalus! Minu arvates on reeglina (jah, loomulikult on erandeid) tegemist isetute, kannatlike ja igas mõttes küpsete naistega, kes suudavad nii enda kui lapse eest hoolt kanda. Nad teavad, mis on kodu ning pere ja päris kindlasti ei hakka nad paaniliselt kleepudes ühtegi meest enda külge siduma! Pigem vastupidi - nad teevad enne tõsisema suhte alustamist ikka päris kindlaks, et antud mehe näol on tegemist just selle Õigega. Lisaks on nad ilmselgelt näinud, millised faktorid mängivad suhte ebaõnnestumises kõige tähtsamaid rolle ning ma eeldan, et siis osatakse edaspidi taolisi asju tänu kogemusele ka vältida. Seda pole vist mõtet mainidagi, et üksikemad on lihtsalt imelised kokad…. ja armastus ju pidigi läbi kõhu käima, või kuidas?!  Ühest asjast olen ma aru saanud. Kui üksikvanem oma ulmeliselt kiire elutempo juures sinu jaoks aega leiab, siis oled sa talle tähtis. Väga. 

Seega, kui sinu silmapiiril on parasjagu mõni atraktiivne ning südamerütmile ergutavalt mõjuv naine või mees, kes endaga lapsenimelist pagasit kaasas kannab, siis go for it! Ta võib olla parim partner, kes sul kunagi olnud on. Ta võib olla see Õige. Ära karda, aga samas püüa olla kahe jalaga maa peal ning mõtle ka sellele, et kui te tõesti omavahel ideaalselt sobite, siis võib sinust juba vähem kui üheksa kuu pärast samuti lapsevanem saada.  

Heidi Ruul