Heidi Ruul: vägistamisest, mõttest ja süüdimatutest sopaloopijatest

35 kommentaari
Heidi Ruul: vägistamisest, mõttest ja süüdimatutest sopaloopijatest

Sõnavabadus on ikka üks pagana tänuväärt asi, või kuidas? Igaüks võib kogu hingest karjuda seda, mis tal parasjagu pähe tuleb. Halvemal juhul pannakse idiootsed mõtted ning robustne sõim arvuti taga klaviatuuri toksides anonüümselt kirja ja sellised mõttevälgatused jäävad igavese häbiplekina interneti lõputute koridoride seinu “kaunistama”. Õnneks eksisteerib tänapäeval veel ka mõni Mõtlev Inimene- selline, kes võtab ühe mõtte, laseb sellel oma ajukurdude vahel seni marineerida, kui kujuneb välja PÄRIS ISIKLIK arvamus. Siinkohal pole teema isegi oluline: olgu selleks siis pagulased, metroseksuaalid, võimul oleva valitsuse koosseis (kuigi see võib enne muutuda, kui jõuad mõtte lõpuni mõelda), linnapea vasak jalg, naabrimuti parem jalg või Tulevi vägistamine. 

Sõnavabadus on ikka üks pagana tänuväärt asi, või kuidas? Igaüks võib kogu hingest karjuda seda, mis tal parasjagu pähe tuleb. Halvemal juhul pannakse idiootsed mõtted ning robustne sõim arvuti taga klaviatuuril toksides anonüümselt kirja ja sellised mõttevälgatused jäävad igavese häbiplekina interneti lõputute koridoride seinu “kaunistama”. Õnneks eksisteerib tänapäeval veel ka mõni Mõtlev Inimene – selline, kes võtab ühe mõtte, laseb sellel oma ajukurdude vahel seni marineerida, kuni kujuneb välja PÄRIS ISIKLIK arvamus. Siinkohal pole teema isegi oluline: olgu selleks siis pagulased, metroseksuaalid, võimul oleva valitsuse koosseis (kuigi see võib enne muutuda, kui jõuad mõtte lõpuni mõelda), linnapea vasak jalg, naabrimuti parem jalg või Tulevi vägistamine. 

Täpselt nädal aega tagasi plahvatas pomm, mille kildudel tänaseni liugu lastakse. Kõik juba teavad, et Ekspress avaldas ühe anonüümseks jääda soovinud noormehe jutustuse sellest, kuidas tal õnnestus veeta mõned tunnid Triin Tuleviga. Tsiteerides oma fiktsionaalset kolleegi Kasahstanist: “Great success!”. Nüüd on siis asjad juba nii kaugel, et Triinust on kommentaatorite poolt visandatud kurja kasuema geeniga Lumivalgeke, kes mängleva kergusega naiivseid päkapikke ligi meelitab. Lumivalgeke, kes garanteerib endale kahe peo vahel süütutelt noormeestelt läbi erinevate valesüüdistustega kaasnevate menetlustoimingute kadestusväärselt kopsaka sissetuleku. Kuid kas kõik on ikka nii mustvalge? Sel juhul oleks ju Triin pidanud Vesiloo poolt pakutud 65 000 kohe avasüli vastu võtma? Kuid jutt käib ju siiski Lumivalgekesest – õilsast, ilusast ja julgest karakterist… 

Mind siiralt huvitab, kes on need inimesed, kes erinevate väljaannete kommentaariumites ei kõhkle seda naist verbaalselt kivide, kirveste, tomatite ning tooreste munadega loopimast? Miks nad seda teevad? Mida see neile annab? Kas nad on enne kommentaari vormistamist endalt kordki küsinud, millised võivad olla nende kommentaaride tagajärjed? Rääkimata ajakirjanikest, kes küsiksid endalt, mida on eetiline laiemale lugejaskonnale järamiseks ette sööta ja mida mitte… 

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest olenemata õigest, valest ja sellest, mida Triin oma magamistoas teeb või ei tee, ma imetlen selle naise julgust. Ausalt. Peaaegu kümme aastat tagasi ärkasin ka mina ühel hommikul juhututtava kõrval voodis. Alasti. Ühegi mälupildita möödunud ööst. Mäletan hästi, kuidas too äratundmine mind umbes kolme sekundiga täiesti laiali lammutas. Kõik oli ilmselge. Minu riided olid toanurgas asuvale toolile kokku volditud, kasutatud kumm ja libesti vaatasid öökapilt karmil pilgul vastu. Kas ma oleksin selle inimesega vabatahtlikult maganud? Ei iial! Minul polnud tol hetkel julgust sellest isegi kellelegi vaikselt kõrva sosistada, rääkimata veel politseisse pöördumisest. Kui sama asi oleks juhtunud möödunud nädala sees, siis poleks ma tõenäoliselt samuti politseisse läinud. Miks? Mul pole vähimatki tahtmist sattuda mõne väljaande esilehele pealkirja alla “Roosa veebilehe suhtekolumnist kujutas endale ette, et teda vägistati!”. Ei, aitäh! Mismoodi ma oma sõnu kinnitaksin? Mis näitab sellises olukorras, et ma polnud vahekorraga nõus? Mitte grammigi arvestatavat tõestusmaterjali… Sõna sõna vastu. Inimene, kes pole ise sellises olukorras olnud, ei oska endale ette kujutada, mida see tegelikult tähendab. Veel vähem annab ta endale aru oma anonüümselt ja ohutust kaugusest postitatud kommentaari mõjust. Mõjust nendele inimestele, kelle nimi pole nii tuntud, kuid kes on mingil hetkel oma elus pidanud taolise vastiku kogemuse läbi elama. Mõistmine istub keskmise eestlase sahvririiulil ja ootab, millal lähedase inimesega taoline õudus juhtub. Siis pühitakse inimlikkus tolmust puhtaks ning kauge probleem, mille kallal kommentaariumis julgelt ja tsenseerimata ilgutud sai, muutub äkitselt vägagi reaalseks ja isiklikuks. Kuid kohe, kui olukord stabiliseerub, pöörame taas oma pere läbielamistele selja ja hävitame valimatult peitsides naabri oma edasi. 

Ma ei tea, kellel selles loos õigus on. See polegi oluline, sest nii pikantses situatsioonis on paraku kõik kaotajad. Kuid mul on illusioon. Soov, et inimesed vähemalt prooviksid rohkem iseseisvalt mõelda. Päev korraga. Üks mõte korraga. Algusest lõpuni. Päris lõpuni. Enda mõtteid, mitte poolfabrikaate. Et tekiks mõte, mille eest oleksid vajadusel nõus seisma. Iseenda südametunnistuse ees ausaks jäädes. Kasutame seda õnnist sõnavabadust eetiliselt. Arvamuse omamine on asi, mille üle tasub uhke olla, eriti siis, kui see kuulub algusest lõpuni eksklusiivselt ainult sulle! Väga lihtne on võtta kellegi teise nägemus ning ennast sujuvalt selle külge kleepida. Aga lihtsam vastupanutee tuleb koos nähtamatu Achilleuse kannaga: kui vastu hambaid sai juba antud, siis vabandus enam valu ei leevenda…

 

Heidi Ruul