Heleni lugu: kuidas jätta maha meest, kelle jaoks sa oled ainus valgus tunnelis?

Öeldakse, et kui oled endale mehe leidnud, siis oled temaga nii heas kui halvas ja üks õige naine ei jäta maha kaaslast, kel on elus mured. Minu mehel on asjad hetkel päris halvasti.

Alustame sellest, et oleme koos olnud 4 aastat, saime tuttavaks, kui ta oli 32 ja mina olin 23. Ta oli tore ja tubli mees, käis tööl ja tundus, et saab elus hästi hakkama. Oleme planeerinud perekonda ja pulmi, aga kuidagi on nii läinud, et need 4 aastat möödusid vaid koos elades. Kõigepealt olid rahaprobleemid ja siis ma läksin õppima ning võtsin otsuse vastu, et enne lapsi pean kooli ära lõpetama. Tema minevikust ma palju ei teadnud. Kui  olime koos olnud umbes aasta, siis sain kuskilt teada, et ta on vangis olnud röövimise eest. Rääkisin talle sellest ja ta jutustas mulle kogu loo. Ta ei ole sugugi vägivaldne mees ja ta ka ise on öelnud, et see oli nooruse rumalus, kus tema ei olnud sugugi peakangelane, aga võttis süü enda peale lugupidamisest inimese vastu, kes oli teda palju aidanud ja oli tegelikult asjas süüdi. See selleks, mind see ei häirinud ja elu läks edasi, kuigi mu ontlikud vanemad olid väga selle vastu, et hakkan koos elama endast pea 10 aastat vanema ja eelnevalt karistatud mehega.

Täna on aga seis selline, et ta on taas vangis, me pole kolm kuud näinud ja keegi ei tea, millal üldse võiks kohtuda, sest ta ei istu vangis Eesti pinnal. Mul on väga vähe infot, olen saanud mõned kirjad temalt, aga ta räägib seal kõigest muust kui põhjustest, miks ta jälle kinni istub. Üks tema sõber, kes on ühtlasi ka advokaat, ütles, et tõenäoliselt jääb ta kinni 7 aastaks ja loodetavasti vähendatakse seda 4 aasta peale ning suure tõenäosusega tuuakse ta peagi Eestisse istuma. Kas see muudab minu olukorra paremaks? Vaevalt küll.

Ma olen nüüd tõsise valiku ees - kas oodata mees ära või saata talle kiri, et suhe on läbi. Ma olen 27 aastat vana ja ma ei saa oodata 4 aastat. Ma tahan perekonda ja lapsi. Tegelikult on ta tore mees olnud, vaatamata oma pahedele, sest minu vastu on ta alati hea olnud, meil on alati koos tore olnud ja kui tema salapärased ärid kõrvale jätta, siis ei ole mul talle ühtegi etteheidet esitada.

Tema viimane kiri oli tunnetest nii pungil, et seda lugedes tuli mul nutt kurku. Ta ütles, et ma olen ainus valguskiir tunneli lõpus, mille nimel ta on nõus ükskõik mida tegema. Ta ütles, et tal on nii kahju, et me ei teinud varem last, sest siis oleks tal nüüd kaks põhjust, kelle ja mille nimel päevi lugeda ja et siis tõenäoliselt jõuaksin ma teda ka ära oodata. Kiitis mu lojaalsust, armastust ja palus, et ma ei muretseks ja usuksin temasse. Loomulikult ma muretsen, sest ta on tore ja kallis inimene. Loomulikult ma ka armastan, aga ma pole kindel, et see on hetkel piisav, et olla vähemalt 4 aastat üksi.  Ma üldse ei välista, et kui ta välja saab, siis võiks meie armastus taas lõkkele lüüa, aga ma lihtsalt ei suuda taluda mõtet, et pean olema minimaalselt 4 aastat üksi.

Kuidas siis öelda sellisele mehele, kes on niigi väga keerulises olukorras, et suhe on läbi. Samas, kui ma seda ei ütle ja liigun eluga edasi, siis on see talle kindlasti veel valusam, sest ma usun, et leian selle aja peale kindlasti uue mehe. Lisaks, ma pole lihtsalt selline bitch, kes nii teeks oma mehele. On veel jäänud võimalus ta ära oodata, aga see tundub mulle kõige keerulisem, sest ma ei pea lihtsalt need aastad üksinda vastu. Juba täna käib mulle üle jõu meie ühiselt renditud suure kesklinnakorteri üüri ja muude kulude katmine. Sõltumata sellest, kas me lähme lahku või oleme koos, siis meest mul kõrval pole ja ma pean lähiajal ellu viima suuri muutusi, alustades kas või sellest, et pean leidma väiksema korteri. Õnneks kolis kuu aja eest oma mehest lahku läinud sõbranna minu juurde ja aitab katta üürikulusid, aga see pole ju pikas perspektiivis lahendus.

Ehk siis, ainus mõistlik variant on minna lahku, aga kuidas seda talle öelda? Eriti veel olukorras, kus ma armastan teda.