IMBI LUGU: mul on sõltuvussuhe, mida ma ei suuda lõpetada

Olen ennast alati pidanud piisavalt targaks inimeseks, et mitte sõltuda kellestki teisest. Arvasin, et vanaema ja ema räägitud jutud oma varasematest suhetest on mind õpetanud elus õigeid otsuseid tegema.

Natuke täpsustuseks, et minu vanaisa oli ülimalt vägivaldne minu vanaemaga ning vanaema lihtsalt kannatas selle ära, kuniks vanaisa joomasõbrad ta lõpuks mingil põhjusel tapsid. Minu isa oli vägivaldne minu emaga ja minu ema kannatas seda niikaua, kuni sündisin mina. Siis otsustas ta, et talle aitab,  minu elu ta ohtu ei sea. Tulemus nende kahe naise elus on tänaseks päevaks selline, et mõlemad elavad ilma meesteta. Mitte kumbki ei kavatse enam  uut meest otsida ning nad väljendavad oma viha meeste suhtes üsna selgelt.

Mina nende arusaamu ei jaga. See, kui üks mees osutub kohutavaks inimeseks, ei tähenda, et tervele meessoole tuleks kriips peale tõmmata.

Aga nüüd siis minu loost. Niisiis olen alati öelnud, et mina endaga halvasti käituda ei lase, kui mõni mees mind peaks lööma, siis lähen kohe minema. Kuigi mina mehi ei vihka ega ei karda, siis teataval määral olen alati ettevaatlik olnud.

Umbes kaheksa aastat tagasi kohtusin oma lapse isaga. Armusin sõna otseses mõttes esimesest silmapilgust. Sellist asja polnud varem juhtunud. Aga eks ma olin siis väga noor ka - alles 15 saamas. Tema oli sama vana.

Meie nii-öelda suhe oli algusest peale keeruline - pidev kokku-lahku suhe kaks aastat järjest. Keegi oleks võinud mulle tol ajal öelda, et kui kellestki lahku lähed, siis mine päriselt lahku, mitte ära püüa suhet kogu aeg parandada. Tagantjärele tarkus, mida olen õppinud, on see, et kui inimesed tülitsevad pidevalt ja minnakse lahku, siis sellepärast, et iseloomud ei sobi ning ei ole vaja uuesti ära leppida, lootes, et nüüd järsku hakatakse kokku sobima.

Ometi oli midagi, mis meid pidevalt üksteise poole tagasi tõmbas. Oli ka ilusaid aegu ja on palju asju, mille üle ma väga tänulik olen. Mul oli väga raske puberteet, koolist popitegemine oli minu kõige väiksem probleem. Ning tema näägutamine, pidev kontrollimine, kus ja kellega ma olen, tõi mind lõpuks sellest august välja, kus ma olin vanuses 15-17.

17aastaselt jäin rasedaks. Mõtlesin, et see on kõige ilusam asi, mis minuga juhtuda võis. Suhe noormehega paistis ka korras olevat. Laps sündis, aga kõik ei olnudki nii lilleline, nagu ma arvanud olin. Ma ei hakka rääkimagi sellest, et mees mind mähkmete vahetamise ja öiste ärkamistega ei aidanud, sellega olin ma juba arvestanud. Aga et ta ka emotsionaalselt minu jaoks olemas ei olnud, oli minu jaoks laastav. Iga ema teab, kui raske on alguses lapsega hakkama saada, kõiksugused sünnitusjärgsed depressioonid jms. Lapse isa poolt hakkasid tulema kommentaarid: "Jälle sööd või?", "Sa peaks vist natuke trenni tegema". Kui oma kaalu 61 kg peale sain, ei lõppenud mõnitused ikkagi. Varsti mõnitas ta mind niisama igavusest erinevate asjade pärast. Samuti polnud lõppenud meie tutvuse alguses alanud armukadedus. Ma pidin talle ütlema oma internetiparoolid igal lehel, kus mul kasutaja oli. Kui ma ei tahtnud öelda, siis järelikult oli mul midagi varjata. Arvutisse oli tal tõmmatud mingisugune jälitusprogramm, mis näitas täpselt, millistel lehtedel, mis kell käidud oli ja mida seal tehti. See salvestas ka kõik msn-i vestlused, mida ta iga õhtu koolist (hiljem töölt) tulles läbi vaatas. Puutumata ei jäänud ka mu mobiil, mis iga päev läbi kontrolliti.

Isegi kui tal oli olemas see jälitusprogramm internetis, ei meeldinud talle, kui ma arvutis olin. Alati hiilis ta vaikselt mu selja taha, et mind enda arust vist millegagi vahele võtta. See mõjus mulle nii, et iga kord, kui ma arvutis olin ja kuulsin teda tuppa sisenemas, tekkis paanika ja ma panin kinni internetilehe, mis mul parasjagu lahti oli, ilma mõtlemata, lihtsalt vajutasin x-i, mis sest, et lahti oli vaid ilmateate leht.

Pärast lapse sündi algasid ka süüdistused kõige kohta, mis lapsega toimus. Kui laps nuttis, kui laps jäi haigeks, kui ta oksendas jne siis alati tegin mina midagi lapsele. Väga tihti hõõrus ta mu minevikku mulle nina alla ja tegi ühesõnaga kõik, mis tema võimuses, et ma ennast võimalikult alaväärsena tunneks.

Kui ma vahest oma ema juurde tahtsin külla minna, siis püüdis ta mind ümber veenda. Kui tahtsin sõpradega välja minna, siis sai ta vihaseks.

Olen kaks korda ema juurde kolinud, mõlemal korral pidasin vastu paar kuud ja tulin ikkagi tagasi.

Ma ei ole loll, ma saan aru küll, et minu peal kasutatakse vaimset vägivalda ja pole mõtet mulle öelda: "Ära hala, tule tulema sealt, kui õnnetu oled!". Ma ütlen seda endale niigi iga päev. Kuid miski teeb mind nõrgaks, me oleme koos olnud nii pikka aega, ma ei oska ette kujutadagi, kuidas üksi edasi minna. Ma olen sellest suhtest sõltuvuses, see on tuttav ja turvaline (omal väärastunud moel).

Võib-olla õpetab see lugu nooremaid armunud neiusid, et kui asi tundub juba alguses kahtlane ning paaril korral on juba suhet parandada püütud, siis mine lihtsalt edasi - mis katki, see katki. Hiljem on tuhat korda raskem sellest välja saada.

Buduaarile Imbilt

Buduaar.ee arhiiv