INGRIDI LUGU: leidsin endale Eestist hea araabia mehe

Kaks aastat tagasi kohtusin Araabia päritolu mehega. See juhtus tüüpilises Tallinna vanalinna baaris, mis ei olnud just kõige puhtam ja ilusam koht. Tegelikult oli see lausa viimane koht, kus tahaks sõpradega klaasi veini ja juustutaldrikut tellida. Kuna tol õhtul oli minul ja sõbrannadel plaanis paarile välismaalasele Tallinna melu näidata, siis astusime nende ahhetavat reaktsiooni oodates baari sisse. Selgus, et nemad läksid sealse baarimeluga meelsasti kaasa. Nad tellisid jooke, jutustasid ja rõõmustasid veidra koha üle.

Tol õhtul polnud mul aimugi, et minu uue sõbra päritolumaa on Araabia Ühendemiraadid, pigem pidasin teda välimuse järgi hispaanlaseks ja nagu hiljem kuulsin, nii olevat arvanud ka paljud tema tuttavad, kuna tema puhul ei reeda araabia maade tausta miski muu peale tumedama naha. Istusime laua ääres kõrvuti ja peagi tundsin, nagu jutustaksin vana sõbraga. Olen alati arvanud, et välismaalastega suhtlemine on oluliselt vabam ja huvitavam. Pole eestlaslikke omadusi nagu tagasihoidlikkus või kinnisus. Rääkisime maast ja ilmast, kuid millegipärast ei tihanud tema päritolu järele küsida. Õhtu lõppedes ja baariuksel hüvasti jättes sain põsele musi ja andsin oma telefoninumbri. Siiski, nagu ettevaatlikule eestlasele kombekas, vale numbri. Mõtlesin, et mis sellest ikka head tulla saab, kui loon suhte endast nii erineva taustaga inimesega. Sama meelt olid ka mu sõbrannad.

Järmisel päeval leidsin kirjakastist meili, kus oli kirjas palve välja lõunale minna. Kuna araablane oli nii sihikindel, et vaatamata antud valele numbrile oli ta otsinud mu Facebooki lehe ja võtnud vaevaks mulle kirjutada, siis olin nõus ja leppisime aja kokku. Tol päeval käisime restoranis ja jalutamas. Kõik läks paremini, kui mu kunagised kohtingud kokku läinud olid. Sain teada, et tema on pärit Dubaist, ta on Eestis elanud juba mitu aastat, töötanud mainekatel kohtadel ning maailmas ringi reisinud. Leidsin, et olin sattunud kokku niivõrd huvitava inimesega, et patt oleks teda käest lasta. Samuti oli näha tema huvi minu vastu. Teisest küljest olin kindel vanemate reaktsioonis – Araabia mees on ju täielikult välistatud poiss-sõbra kandidaat. Kerge vastumeelsus oli ka minu sõprade poolt, kes teadsid ühtäkki üllatavalt palju noorte Euroopa naiste ärakasutamisest ja mind pidevalt hoiatasid.

Möödus mitu kuud, suhtlesime selle mehega vaatamata kõigele üha sagedamini. Vanemate eest aga midagi varjata ei saa, see on fakt. Peagi tuli aeg, millal pidin neile teatama uudise uuest poiss-sõbrast. Loomulikult neile see ei meeldinud. Minu perekond on väga lähedane, kuid minu araablasest poiss-sõbra pärast tekkinud tüli tõttu ei rääkinud ma mõnda aega oma vanematega. Nemad ei mõistnud, kuidas võib üks araablane olla nii normaalne, nagu seda neile temast rääkisin. Ja mina ei mõistnud nende vastumeelsust ilma teda esmalt tundma õppimata. Nutsin, arutlesin... Araablane ja mina olime aga teineteisesse juba kiindunud, mistõttu ei saanud ma lihtsalt niisama minema kõndida. Pärast paarikuist heitlust iseendas, ja vanematega vaidlemist, jõudsin kindlameelsele järeldusele, et mina järele ei anna. Tänaseks päevaks olen õnnelik, et nii otsustasin.

Leppisime omavahel, vastu vanemate tahtmist kokku, et viin araablase koju vanematele näidata. Saagu, mis saab. Minu närvid olid tol päeval viimseni pingul, araablane aga vana rahu ise. Minu vanematega suhtles ta sama vabalt kui iga teine mu tuttav, kuna ta on harjunud siinsete kommete ja eluoluga. Külastus oli esialgu veidi pingeline, kuid lõppes hoopis suurte kallistusetega, nagu nüüdseks traditsiooniks on saanud igal külaskäigul minu vanemate juurde. Minu vanemate suureks üllatuseks oli araablane viisakas, sõbralik, tark ja mis kõige üllatavam - rääkis selget eesti keelt ja oli täiesti normaalne inimene!

Tänaseks päevaks elame koos, teeme plaane tulevikuks ja oleme õnnelikud, et raskel hetkel alla ei andnud. Ühtegi halba sõna minu vanemate või sõprade poolt ma enam kuulnud ei ole.

Palju räägitakse Araabia meeste temperamendist, naiste alaväärtustamisest ja teada-tuntud on ka terrorismi teema. Siiski, peab meelde tuletama, et mitte igaüks, kes tuleb sealsest kultuurist, ei ole läbinisti usklik ja halbade kavatsustega. Palju oleneb inimese kodusest kasvatusest, silmaringist ja austusest teiste kultuuride vastu. Minu araablane tunnistab, et tema kultuuris on halbu inimesi, kuid samuti on neid igas teises riigis ja kultuurides üle maailma. Pealegi on nendeks enamasti hariduseta ja rumalad inimesed, kes usuvad kõike, mis neile räägitakse. Tal on kahju, et meedias kajastatakse tema kultuurist vaid halba, kuid nii see elu käib - šokeerivad uudised ju müüvad. Kaheksa Eestis elatud aasataga on minu araablane õppinud Eestit armastama ja peab seda oma teiseks koduks. Olen õnnelik, et ei lasknud eelarvamustel ja vanemate vastuseisul oma südame üle võitu saada ja soovitan seda teha kõigil. Nagu öeldakse, kes ei riski, see šampust ei joo. 

Buduaarile Ingridilt
Buduaari arhiiv