LAURA ÜLESTUNNISTUS: miks ma petsin kahte meest

17 kommentaari
LAURA ÜLESTUNNISTUS: miks ma petsin kahte meest

Buduaarile saatis oma loo Laura (nimi muudetud), kes ei kiida küll petmist heaks, ent vaatamata sellele pettis ta oma elukaaslast! Oma kirjas räägib ta avameelselt sellest, miks see juhtus ja loomulikult tuleb loo lõpus välja ka see, kuidas meespooled sellele reageerisid.

Buduaarile saatis oma loo Laura (nimi muudetud), kes ei kiida küll petmist heaks, ent vaatamata sellele pettis ta oma elukaaslast! Oma kirjas räägib ta avameelselt sellest, miks see juhtus ja loomulikult tuleb loo lõpus välja ka see, kuidas meespooled sellele reageerisid.

Olgem ausad, petmine ei ole tänapäeva ühiskonnas just eriti harvaesinev nähtus. Pidevalt kuuleme lugusid, kuidas üht või teist tuttavat on tema kaaslase poolt petetud või on mõni meie tuttav ise petja rollis olnud. Tihti tekitab see aga nii petetud osapooles kui ka kõrvaltvaatajates küsimuse – miks?

Üritan omalt poolt lahti seletada, miks mina nii käitusin – miks petsin oma kallimat, kellest ma tegelikult kohutavalt hoolisin. Olgu öeldud, et ma ei ürita kuidagimoodi oma teguviisi ega petmist üleüldiselt õigustada, vaid pigem suunata tähelepanu sellele, et petmine indikeerib, et suhtes ei ole kõik päris nii korras, nagu võib tunduda. 

Kohtusin oma elukaaslasega täiesti juhuslikult meie ühise tuttava korraldatud peol. Ta jäi mulle kohe silma ning päev pärast seda saatuslikku kohtumist võttis ta minuga Facebookis ühendust ja kutsus välja. Kuna ma ei taha, et ta ennast siin loos ära tunneks, nimetame teda Mardiks. Mart oli täpselt minu maitse – pikk ja nägus, samas ka tark, edukas, hooliv ja kõike muud, mida ühelt kaaslaselt oodata võiks.

Meie kõige esimene nii-öelda kohting toimus ühel vabaõhuüritusel, mõlemal oli väga tore ning jalutasime tol õhtul pärast kontserti veel mitu tundi käsikäes linnas ringi. Hakkasime tihedamalt suhtlema ja kohtuma ning õige pea muutus meie niisama kohtamas käimine tõsiseks suhteks. Ainus takistus meie teel oli vahemaa – nimelt elasin mina õpingute tõttu teises linnas, üksteist nägime enamasti vaid nädalalõppudel.

Ühel õhtul sõbranna juures veiniõhtul tuli teemaks sõbranna kursusekaaslane Tom. Tom oli prillidega, kiitsakas, täiesti keskpärase, mittemidagiütleva välimusega noormees, kes oli mu sõbrannat pikalt piielnud ning isegi välja kutsunud. Üheskoos vaatasime tema Facebooki kontot ning naersime noormehe üle. Kogemata klikkasin telefonist Tomi pilte vaadates ühele neist “Like” ning kuigi selle kiiresti eemaldasin, ei jäänud see Tomil märkamata ning ta otsustas mulle kirjutada. Selgus, et sarnaselt mulle, oli temagi mu pilte varem vaadanud ning meil oli rohkemgi ühiseid tuttavaid kui see sõbranna. Ta kutsus mu ühele peole ning kuna olin endas nii kindel, et ükski temasugune mees mulle kunagi meeldima ei hakka, võtsin kutse rahuliku südamega vastu.

Peol juhtus aga midagi minu jaoks täiesti ootamatut. Võib-olla oli siin peol mängus ka natuke alkoholi, aga tundsime üksteise vastu täiesti sõnulseletamatut kirge. Esimesel kohtumisel me suudlustest kaugemale siiski ei jõudnud. Sain kohe aru, et temas on nii palju muud peale ta välimuse. Mind lummas tema tarkus, tema intelligentsus ja ka kõik see, mis temas Mardist erines. Võib vist öelda, et ka tema tundis midagi sarnast, seda oli näha ta pilgust ja meie edaspidisest suhtlusest.

Niisiis, hoolimata mu suhtest Mardiga, hakkasin Tomil külas käima ja tema minul. Algul tegime lihtsalt koos süüa, vaatasime filme ja jõime veini. Ta kohtles mind kui printsessi ja mina joobusin temast aina rohkem ja rohkem. Nii mõnigi öö jäin tema kaisus magama. Üsna pea sai selgeks, et sellele kirele vastu panna ei suuda ning seksisime. See oli midagi hoopis teistsugust kui Mardiga, kellega mul oli samuti väga hea klapp. Asi ei olegi niivõrd heas seksis kui selles, mida ma temaga olles tundsin. Seda on võimatu sõnadesse panna. Olgu öeldud, et Tom oli teadlik sellest, et olen suhtes ja kuigi talle ei meeldinud, et petan oma elukaaslast, ei takistanud see ka teda.

Minu hinges tekitas see kõik aga väga suure segaduse, korraga tundsin mõlema mehe vastu nii palju, aga sain aru, et igavesti selline olukord jätkuda ei saaks ning varem või hiljem tuleb mul langetada valikud. Mart oli ideaalne kaaslane, kellega väljas käia, inimene, kellega ma näeksin end ka tulevikus koos, kuid meie suhtest jäi see miski puudu, mis mul oli Tomiga. Kahjuks ei oska ma sellele müstilisele “miskile” praegu näppu peale panna. Ka kõrvaltvaatajaile tundusime täiuslik paar, samas kui Tomiga ei oleks mind ükski sõber ega sõbranna ette kujutanud.

Tomiga tundsin end tegelikult samuti hästi, võib ehk isegi öelda, et paremini, kui kunagi kellegi teisega tundnud olen. Asi oli minu jaoks seda raskem, et mul tekkisid tõsised tunded ka tema vastu, samas mõistsin, et oleme liiga erinevad inimesed ega saaks kunagi koos eksisteerida. Tänu meie erinevusele hakkas aga see esmane kirglik “suhe” vaikselt ka lagunema. Meil oli mitu korda tõsiseid ütlemisi, solvumisi ja seejärel jälle leppimisi. Tegime üksteisele palju haiget ja üritasime seejärel jälle kõike lappida.

Mis siis lõpuks sellest suhete sasipuntrast sai? Juhtus see, mis tavaliselt ikka sarnastel puhkudel – jäin ilma mõlemast. Oma elukaaslase Mardiga läksime lahku, mitte küll otseselt Tomi pärast, sellest ei ole tal siiamaani aimugi. Meie suhtesse tekkisid lihtsalt mõrad, kuna ma ei tundnud tema vastu enam nii suurt seksuaalset tõmmet ning meid lahutasid ka pikad vahemaad. 

Erinevalt minust ei rääkinud Tom oma tunnetest, niisiis ei teadnud ma ka seda, kas ja mida ta peale kire mu vastu veel tunneb. Seetõttu pidasin paremaks kõik sillad põletada ja tema elust kaduda, enne kui veel rohkem ära armun. See otsus oli väga raske, sest tundeid niisama päeva pealt matta on võimatu ning esimestel päevadel üksinda oma voodis uinumine tundus talumatu. Olin ju korraga ilma nii temast kui ka oma endisest elukaaslasest. Praegu on ta üritanud minuga kontakti otsida, kuid kuna ma tunnen, et meievaheline suhe ei viiks kuhugi, ei näe ma sel kõigel mõtet.

Siinkohal võib nüüd enamik naisi (ja miks ka mitte mehi) mõelda, et minu näol on tegemist mingi tõeliselt egoistliku printsessiga, kellele läheb korda vaid tema enda heaolu, kuid nii see ei ole. Petmist ma õigeks ei pea, kuid kahetseda pole siin ka midagi. Sain tunda neid kahte imelist meest, nii suurepäraseid tundeid – armastust ja kirge kui ka kibedaid pisaraid ning sain loodetavasti oma õppetunnid kätte. Kindel on see, et välimuse põhjal valikuid teha ei saa ning nagu ütles rebane “Väikeses Printsis”, siis ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Buduaarile Lauralt