Liisi lugu: kuidas ma kodus aborti tegin

Olen 24aastane noor naine, kellel on juba kaks aastat tohutud luupainajad. Nimelt sain siis teada, et ootan üheöösuhte tulemusena last. Kuna käisin toona nii tööl kui ülikoolis ja elasin üksinda, siis lapse sünd ei tulnud kõne allagi. 

Kõik algas nagu raseduse alguses ikka. Tundsin ennast kehvasti ning menstruatsioon ei alanud õigel ajal. Selle peale otsustasingi apteeki rasedustesti järele lipata. Kuna olin umbes kuu aega varem sattunud üheöösuhtesse, siis oli mu paanika päris suur. Testi tehes selguski kole tõsiasi - olin rase! Haarasin telefoni ning panin kiiresti naistearsti juurde aja kinni. 

Vastuvõtule saabudes tegi arst mulle ultraheli ning kinnitas testi tulemusi. Igaks juhuks tehti ka vereanalüüs. Sellele kõigele järgneski saatuslik küsimus - mis edasi saab? Ma kartsin arstile öelda, et tahan aborti teha, kuid valikut polnud. Tema hukkamõistva pilgu saatel hakkasimegi võimalikke variante kaaluma: valida tuli kirurgilise ja tabletiabordi vahel. Kuna viimane variant oli odavam ning mõte noa alla minekust ei tundunud eriti ahvatlevana, siis otsustasingi tablettide kasuks. Mulle kirjutati välja retsept ja pidin esimese tableti ise sisse võtma. Kahe päeva pärast läksin uuesti arsti juurde, kes sisestas minusse teise tableti ja saatis mu koju. Kõik järgnev pidi paar tundi aega võtma… 

Olin jõudnud umbes tunni kodus olla, kui tundsin kõhus ebameeldivat valu. See kordus stabiilselt iga natukese aja tagant ning muutus ajapikku aina hullemaks. Lõpuks piinlesin kohutavalt ja otsustasin ennast kuidagi vannituppa duši alla vedada. Olin valudes, nõrk ning kükitasin dušinurgas, kui kõik algas. See oli kohutav… Verd muudkui tuli ja ma polnud kindel, kas see on normaalne. Nii möödus umbes tund, kui lõpuks kukkus välja mingi suuremat sorti klimp. See hetk on mul siiani silme ees. Ma ei tea, kas tegu oli minu kujutlusvõime viljaga või oli see asi tõesti lapse moodi. Ma vaatasin seda ja lihtsalt nutsin. Mida ma ometi teinud olin?! Seal vannitoa põrandal lebas elutuna minu tulevane laps! Ma vihkasin ennast. Nutsin ja vihkasin. Vihkasin ja puhastasin vannituba verest. Võtsin last meenutava klimbi enda kätte ja ei osanud sellega mitte midagi peale hakata. Prügikasti seda ju ei viska, maha matta oleks ka imelik. Oma meeltesegaduses viskasin ma selle tualetipotti ja lasin vee peale. See oli umbes nagu kassipoegade uputamine. Kohutav. 

Järgnevad päevad veetsin mustas masenduses. Ma ei suutnud endale kuidagi andestada - pole seda siiani suutnud. Küll aga olen suutnud unustada. Minu kohutava hinge õnneks teeb aeg oma tööd hästi ja halastamatult ning matab kõik minevikus toimunu uute ja paremate mälestuste alla. Küll aga tuleb see kogemus mulle aeg-ajalt meelde ja nendel hetkedel ei suuda ma ära kahetseda - miks pagana pärast ei kasutanud me sellel ööl kaitsevahendeid? Siis poleks pidanud ma midagi taolist läbi elama.