Ly pihtimus: Elasin koos seksisõltlasega. LISATUD psühhiaater-seksuoloogi kommentaar!

24 kommentaari
Ly pihtimus: Elasin koos seksisõltlasega.  LISATUD psühhiaater-seksuoloogi kommentaar!

Kui ma Andresega kohtusin, tundsin esimesest päevast, et olen leidnud selle õige mehe endale. Me mõlemad olime 22-aastased, meeletud, hullumeelsed, seiklusjanulised. Elasime pöörast elu kaks aastat, mis tähendas seda, et me seksisime peaaegu kogu aeg ja peaaegu igal pool. Meil oli justkui mingi hasart, mis sundis nn linnukesi koguma, et ikka kõik maailma kohad oleksid läbi seksitud. 

Kui ma Andresega kohtusin, tundsin esimesest päevast, et olen leidnud selle õige mehe endale. Me mõlemad olime 22-aastased, meeletud, hullumeelsed, seiklusjanulised. Elasime pöörast elu kaks aastat, mis tähendas seda, et me seksisime peaaegu kogu aeg ja peaaegu igal pool. Meil oli justkui mingi hasart, mis sundis nn linnukesi koguma, et ikka kõik maailma kohad oleksid läbi seksitud. 

Olles seksinud juba lennukis, autos ja bussis, läksime lihtsalt seetõttu rongiga sõitma, et ka seal linnuke kirja saada. Ühel nädalal võtsime ette ööklubituuri – eesmärk oli seksida kõikides Tallinna ööklubides. Mõnikord tegime me seda tualettruumis, aga üldiselt otsisime ikka mingi salakavala koha saalis, kus meid otseselt ei jälgitud, ja ma sain talle kas sülle istuda või sai tema rõdu ääres minult tagant kinni hoida, et jääks mulje, justkui me vaataksime alla ja naudiksime muusikat. Aga oh ei, tegelikult nautisime teineteist. Tagantjärele tundub see hullumeelne, aga siis tundus lõbus.

See kestis kaks aastat. Siis ma jäin rasedaks. Rasedus ei kulgenud kuigi kergelt ja seetõttu vähenes ka minu huvi suure kõhuga järjepidevalt seksida. Andresele see loomulikult ei sobinud, sest ta oli harjunud, et seksime vähemalt viis-kuus korda päevas, nüüd aga seksisime maksimaalselt kaks-kolm korda päevas. Mitte et ma seda nautinud oleksin, aga tundsin, et pean seda naisena kodurahu huvides tegema. Kuna raseduse lõpus tekkis mul magamisega raskusi, ärkasin tihti üles ja avastasin, et meest pole minu kõrval. Tavaliselt istus ta öösel arvuti ees, vaatas pornot ja peksis pihku. Alati, kui ma peale sattusin, järgnesid sellele tüli ja süüdistused, et ma ise olen süüdi, kuna ei ole nõus piisavalt palju seksima. Eks ma tõesti tundsin end süüdi, aga ma polnud selles olukorras võimeline nii palju seksima. Süüdlasena hoidsin nn madalat profiili ja lasin tal omaette tegutseda ning tihti tegin näo, et ma ei märganudki, mida ta tegi. Eks ikka seetõttu, et oleks vähem tülisid. Ja eks ma natuke olin ka õnnelik, et ta ise end rahuldab, mitte ei käi linna peal seksimas. 

Asi muidugi ei piirdunud õhtuti arvuti ees eneserahuldamisega, sageli rahuldas ta end ka öösel magades, nii et ta ise ei saanud arugi. Mõnikord oli hommikuti voodi märg. Tal olid ka imelikud erektsioonihäired, täiesti suvalistes kohtades keset päeva läks tal kõvaks. Aga see polnud kaugeltki kõik. Tihti oli nii, et me vaatasime õhtul televiisorit ja tal oli tekk jalgade peal ning otse minu kõrval istudes liikus teki all käsi – ta onaneeris. Kohati tundus, et ta ei saanud ise arugi, millega ta tegeleb – see enda näppimine oli tal nii automaatne ja võis toimuda ka nt jalgpalli vaadates või uudistesaadet kuulates.

Loomulikult läksid meie suhted aina halvemaks ja kõikides tema hädades oli süüdi minu rasedus ja mina. Vahepeal jäi mulje, et ta ei tahagi isaks saada, sest mu kõht ja tulevane beebi rikkusid tema seksielu ära. Ta väitis, et varem, kui meil oli normaalne suguelu (st vähemalt viis korda seksi päevas), ei vajanud ta sellist eneserahuldamist, aga ta tunneb, et on kogu aeg pinges ja närviline, kui ei saa seksida. Tagatipuks lasti ta töölt lahti, sest andis ülemusele peksa, ja loomulikult olin jällegi mina selles süüdi, kuna ma ei rahuldanud teda piisavalt.

Kui beebi sündis, siis lootis ta, et nüüd jätkub meie seksimaraton. Ka mina andsin talle selles osas lootust, aga reaalsus oli siiski hoopis midagi muud, sest laps oli kehv magaja ja ma olin nii väsinud, et seksimise asemel mõtlesin igal vabal hetkel magamisele. Mõned korrad ta peaaegu vägistas mind. Kui ma näiteks toitsin voodi peal külili beebit, siis ta tuli ja keeras mulle lihtsalt taha. Oli väga perversne tunne – beebi on rinna otsas ja samal ajal mees seksib sinuga! Kuna tema lapsega eriti ei tegelenud, ei saanud ta minu elumuutustest ka aru.

Seksist me päris siiski ei loobunud, aga tegime seda maksimaalselt kaks korda päevas ning tuli ette ka päevi, kus me ei jõudnudki seksida. Ühel hetkel algasid mul seljavalud, ka seks muutus valusaks ning see muutus mulle vastumeelseks. Laps oli siis kahekuune.

Toredast rõõmsameelsest mehest oli väidetavalt vähese seksi tõttu arenenud tundetu mühakas, keda ei huvitanud ei laps ega minu tervis, vaid kelle jaoks oli kõige olulisem seks. Nägin, kuidas tema meeleolu ja tunded sõltusid rahuldatusest: kui olime paar korda seksinud, oli ta hooliv ja armastav, kui aga me polnud seda teinud, oli ta vihane ja tujukas. „Kas sa aru ei saa, et mul on füüsiliselt valus ja mentaalselt rõhuv olla, kui ma ei saa seksida nagu normaalne mees!“ karjus ta mulle näkku ja peksis rusikatega vastu seina, kui ma tema soovidele ei vastanud. Aga vastupidiselt tema soovidele tekkis meie seksis minu seljavalude tõttu kahenädalane paus. Kui ta sellest arsti ettekirjutusest teada sai, pani ta mu fakti ette – kas ma rahuldan teda nii palju, kui ta soovib, või ta hakkab kõrvalt võtma.

Oma viimases mures mehe seksivajaduse pärast rääkisin sellest oma günekoloogiga, kes avas mu silmad ja ütles, et mu mees on haige. Tal on seksisõltuvus ja seda on võimalik ravida. Kui ma sellest mehele rääkisin, siis ta hullus ja elus esimest korda sain tunda füüsilist vägivalda. Mehe enda meelest oli selline sage seksimine väga normaalne ja terve mehe tunnus. Eks see teadmine pärines tal pornofilmidest, kus üritatakse inimestele ju sellist muljet jätta. Seksisõltuvusest rääkides läks ta nii närvi, et viskas mind jõuda vastu seina, karjus roppusi ja sõimas mind, ning lahkus seejärel kodust. Sain aru, et olen lapse isast ilma jäämas, sest see, milliseks ta muutunud oli, tekitas minus hirmu ja muret nii enda kui lapse pärast.

Järgmine kord nägin teda kaks päeva hiljem. See oli esimene kord meie suhte ajaloos, kus ta ei tulnud ööseks koju. Ma olin kindel, et ta pettis mind, sest tean, et tal pole võimalik ilma seksimata olla. Ja mu kahtlused osutusid tõeks. Ta ise kinnitas, et käis lõbumajas. Pärast seda läks asi aina hullemaks, ta ei küsinud enam minult seksi, vaid oli kas kodust eemal või lukustas end kuskile ruumi ja pani muusika kõvasti mängima. Oli päevi, kus me peaaegu ei suhelnud.

Suhe libises päev päevalt allamäge, asjad lendasid ja sõnad tegid ainult haiget. Last tema jaoks justkui ei eksisteerinudki. Kannatasin sellist elu aasta aega, seejärel pakkisin asjad, võtsin oma lapse ja lahkusin meie ühisest kodust tagasi vanematekoju.

Mehest pole ma ligi aasta aega midagi kuulnud, oma lapse ega minu käekäigu vastu pole ta huvi tundnud. Tagasi vaadates olen rõõmus, et tema käest pääsesin, sest rahuldamatu seksisõltlane ei sobi isaks ega pereinimeseks.


Kommenteerib psühhiaater-seksuoloog Helgi Toomsalu: “Sõltuvusega ei saa võidelda, otsida ja tegeleda tuleb põhjustega.”

Iga sõltuvuse, liialduse taga on isiksuse häire, tema ebaküpsus emotsionaalses või sotsiaalses arengus, vahel mõlemas korraga. Lihtsamalt öeldes on see hingeline tühjus, olemasolematus.

Sõltuvusega ei saa võidelda, otsida ja tegeleda tuleb põhjustega. Need peituvad meie lapsepõlve-noorukiea arengus ning just sealt pärineb meie ebaterviklikkus, mistõttu on meil vaja oma olemasolule pidevalt kinnitust saada teise inimese või vahendi/asja kaudu. Meie tähenduse/tähtsuse kandjaks saab keegi väljaspool meid endid. Niisiis pole küsimus seksis. Seksuaalsuhtes peegeldub lihtsalt kõige vahetumalt meie suhtumine iseendasse ja teise inimesse. Meie hingeline tühjus muudab meid ahneks kõige suhtes, mille kaudu saame oma olemasolule kinnitust – olgu see pidev seks, ostuhullus või konfliktide otsimine.

Seksuaalenergia on kõige jõulisem energia, sest selle taga on liigi säilimine. Me omame tohutut energiat ja sageli võimetust seda juhtida. Agressioongi on looduse poolt meile tagatud samade hormoonidega, millega kihugi – ikka paljunemise nimel. Vaid innaperioodil saab kogu maailma nabaks vastassoost isend. Inimsoo puhul on juba ammu lahus paljunemisiha ja nauding iseenesest. Ent nagu iga mõnu toova asjaga on lihtne minna kuritarvitamise teed, kui väljund maailma on kinni vaid ühes viisis, nii on ka seksiga – meist võivad saada püsivalt indlevad olendid, maailma nabaks saab siis vahekord iseenesest.

Seksuaalakt nagu kõik muugi oluline meie elus eeldab pühendumust. Just pühendumus välistab automaatselt kordade arvu loendamise meie elus. Meist keegi ei orienteeru teadlikult kvantiteedile, vaid ikka kvaliteedile. Kui oled toitu nautinud kogu selle meelelisuses (lõhna, maitset, tekstuuri, värvust, serveeringut), mitte lihtsalt end täis puginud, ei tule mõtted toidust niipea pähe. Vastasel juhul oled kogu päeva justkui näljane ja muudkui näkitsed. Intiimsus eeldab hingelist lähedust ja see ei teki pühendumuseta. Meid koheldakse nii, nagu me kohtleme iseennast. Juba esimesel kohtumisel anname alateadlikult välja sõnumeid, kuidas meiega käituda. Sageli püüame suhte alguses vastata teise ootustele, nii et jätame teisele enesest eksitava mulje. Hiljem on selle vale pildiraami sees aga järjest raskem elada ning suhte siledal teel hoidmine pea võimatu, sest partner pole saanud õppida meiega arvestama, kuna me ise ei arvestanud enesega. Kodurahu ei saa ehitada üles eneseeitusele. Hirm, et meid hüljatakse, kui oleme ausad, on sama emotsionaalse ebaküpsuse ilming, mis seksisõltlasel pidev vahekorra ihalus, selle nimeks on suhtesõltuvus. Me ei saa teha teisi vastutavaks selle eest, kuidas meiega käitutakse – see ei tööta –, sest signaale saadame me välja ikka ise, sageli adumata, milliseid.

Inimene erineb loomast oma pideva arenguvõime poolest, oskuse poolest sisevaatlusteks, analüüsiks, uue töötava käitumismetoodika rakendamise poolest. Ja muidugi võime küsida abi. Me ei näe ennast selja tagant (st ei saa aru, miks asjad valesti lähevad, mida me selleks ise ära teeme), küll aga näeme ja tunnetame, et valesti need on. Siis ongi õige aeg oma ellu võtta ajutiselt mõni abimees psühholoogi, psühhiaatri, guru või muu targa inimese näol, kes peegli meie poole tagasi pöörab, et näeksime – oma elukvaliteeti saame iga ajahetk ise muuta. Pole tähtis, kas kinnijooks väljendub mingis sõltuvuses, ohver olemises või agressioonis, tähtis on aduda, et me saame seda ise muuta


Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2014

Sarnased artiklid