Maria lugu: kardan, et minu mehel on noor armuke

Maria lugu: kardan, et minu mehel on noor armuke

Buduaarile saatis oma loo 40ndates eluaastates Maria, kes on oma abikaasaga koos olnud keskkoolist saati ja nüüd kahtlustab naine, et mees on endale verinoore armukese võtnud. Maria tahab oma eraelus selgust saada ja eluga edasi minna, kuid hetkel tundub see lausa võimatu olevat.

Buduaarile saatis oma loo 40ndates eluaastates Maria, kes on oma abikaasaga koos olnud keskkoolist saati ja nüüd kahtlustab naine, et mees on endale verinoore armukese võtnud. Maria tahab oma eraelus selgust saada ja eluga edasi minna, kuid hetkel tundub see lausa võimatu olevat.

Loe Maria kirja allpool!

Kohtusin oma abikaasaga keskkoolis ja me abiellusime kohe peale kooli lõpetamist. Lapsi meil ei ole, see oli mõlema soov ja praegu tagasi mõeldes on hea, et sellise otsuse tegime, sest ma kardan, et minu mees petab mind. See mõte ei lase mul olla ja viimased paar kuud ei suuda ma enam normaalselt isegi magada, sest peas keerleb pidevalt kohutav hirm, et meie abielu võib laguneda. Oleme üle 20 aasta suhteliselt õnnelikult abielus olnud, käisime varem mitu korda aastas reisimas, kõik on alati hästi olnud, kuni selle aasta varasuveni, mil ma avastasin midagi jubedat…

Minu mees vahetas eelmise aasta lõpus töökohta ja peale seda on ta hakanud üsna tihti tööreisidel käima – umbes korra kuus ja tavaliselt kolm või neli päeva järjest. Selle vastu ei olnud mul algselt midagi, sest töö on töö ja tal on vaja uude kohta sisse elada ja koolitustel käia. Kuid juuli alguses tööreisilt tagasi tulles oli tema selg kahtlaselt punane, nagu seal oleksid küünistuste jäljed ja tema musta pesu hulgast leidsin võõra salvrätiku, millele olid tikitud initsiaalid J. V. Minu mees ei kasuta üldse salvrätte, meil on paberrätid. Lisaks muutus ka tema käitumine – ta oli kuidagi väga elevil ja käitus lapsikult. Nädal hiljem tuli ta minu juurde jutuga, et hakkab nüüd trennis käima ja et meie ühiselt pangaarvelt kavatseb ta võtta raha, et endale uus auto osta. Siis sõitis mul katus ära ja enne kui arugi sain, olin teda kõva häälega petmises süüdistanud. Muidugi sai mees vihaseks ja läks ukse paukudes kodust ära. Õhtul hilja tuli tagasi ja siis ma palusin teda, et räägime. Mis toimub? Miks on tal vaja uut autot ja miks ta nüüd siis äkki trenni hakkab tegema. Sain vastuseks, et uues töökohas on kõik temast palju nooremad ja neil kõigil on nii lõbus ja põnev elu ja et tema tahab ka ennast noorena tunda. Ta ütles veel, et ma peaksin teda toetama ja mõistma. 

Salvräti ja punase selja teemal ma tol korral ei rääkinud, sest kui aus olla, siis muidugi ma tahaksin uskuda, et ta ei peta mind. Aga paraku sellega asi ei lõppenud. Septembri alguses sõitis mees kaheks nädalaks ära, öeldes, et tegu on ülitähtsa tööreisiga, mis võib tema karjäärile palju kasu tuua ja et tema palganumber võib lausa ühe nulli võrra kosuda. Mulle ei meeldinud see mõte, aga lasin tal minna. 

Need kaks nädalat oli mul pea võimatu temaga üldse ühendust saada ja kui olin talle esimese nädala jooksul kuus sõnumit saatnud ja vastust ei saanud, läksin närvi. Ma ei julgenud kellelegi rääkida, et ma oma meest petmises kahtlustan, sest selle väljaütlemine on valus. Ma tegelikult ei suutnud seda iseendale tunnistada ja ei tea, kas isegi praegu suudan. Järgmisel õhtul jõin ära ligi kaks pudelit veini ja järgmisel päeval olin maailma kõige suurem õnnetusehunnik. Tegin mehele eelmisel ööl üle 20 vastamata kõne, loomulikult mitte meelega. Oleks ta minu esimesele kõnele vastanud, ei oleks ma veini nii palju joonud ja rohkem helistama hakanud.

Viis päeva enne tööreisilt naasmist saatis mees mulle sõnumi, kus ta vabandas, et tal on jube kiire olnud ja et ta pole üldse saanud mahti minuga suhelda. Leppisime kokku, et ta helistab mulle sama päeval õhtul ja seda ta ka tegi. Aga ta oli nii võõras ja ükskõikne, kui ta minuga rääkis. Enamvähem sellise suhtumisega, et naine, ma nüüd rääkisin sinuga, jäta mind rahule. Ma ütlesin kõne lõpus, et armastan teda, aga tal sahises midagi telefonis ja siis oli kõne lõpetatud. 

Kaks nädalat läbi, mees tuli koju tagasi ja oli kahtlaselt saledaks jäänud ja täiesti uute riietega. Isegi soeng oli kuidagi teistmoodi ja see tundus juba halenaljakas, sest mis tööreisil siis käiakse niimoodi šoppamas ja kuhu see õllekõht kadus? Ja kui tal nii palju aega oli, siis kuidas ei saanud ta minuga rääkida?

Praegu ongi seis selline, et novembris läheb ta uuesti reisile ja nüüd taas kaheks nädalaks. Mina näen teda hommikul vara kodust välja tormamas ja õhtul tuleb ta koju seitsme-kaheksa paiku. Keset päeva, kui talle tööle helistanud olen, on öeldud mitmel korral, et ta on majast väljas. Päevasel ajal ta minuga ei suhtle, sest tööd pidavat meeletult palju olema.

Ma ei tea, mida teha. Ma kardan, et tal on armuke ja et ta on minuga koos ainult sellepärast, sest tal on nii mugavam. Aga minule see ei sobi ja ma tahan välja uurida, kas ta petab mind või mitte.

 

Buduaarile Marialt