Mariliisi lugu: minu õest sai prostituut

Mariliisi lugu: minu õest sai prostituut

Uskumatu, kuidas see kõik juhtuda sai! Kuulda ühel päeval midagi sellist inimeselt, kellega oled veetnud terve lapsepõlve ja keda oled armastanud ja hoidnud. See tundub siiani hirmuäratav! Ma tahan rääkida teile ühe loo, mis teeb veel praegugi nii haiget ja millest ma pole siiani aru saanud, miks see kõik sellise pöörde võttis…  

Uskumatu, kuidas see kõik juhtuda sai! Kuulda ühel päeval midagi sellist inimeselt, kellega oled veetnud terve lapsepõlve ja keda oled armastanud ja hoidnud. See tundub siiani hirmuäratav! Ma tahan rääkida teile ühe loo, mis teeb veel praegugi nii haiget ja millest ma pole siiani aru saanud, miks see kõik sellise pöörde võttis…

Kui me olime Kariniga väiksed tüdrukud, teadsime alati, kelleks me tulevikus saada tahame. Meie lapsepõlv oli sedavõrd tore ja lõbus, et seda meenutades tuleb alati näole naeratus ja hinge valdab suur igatsus nende ühiste aegade järele. Me teadsime üksteisest kõike, me hoidsime alati kokku, kui meil oli raskemaid aegu. Koolis olid meil ühised sõbrad ja sõbrannad. Isegi teismeliseeas käisime igal pool koos, nagu siis, kui olime veel lapsed. Ükski asi polnud mulle teadmata. Olin kõigega alati kursis, mida ta teeb, kuhu läheb ja mis on tema plaanid.

Kuni saabus tema 18. sünnipäev ja kõik muutus nagu õudusfilmis. Ma ei unusta seda päeva kunagi! Istusime kõik sünnipäevalaua taga ja nautisime mõnusat seltskonda. Toit oli maitsev ja pokaal veini omal kohal. Rääkisime igasugustest asjadest: kes meenutas kooliaega, kes rääkis oma karjäärist ja mõni lihtsalt mõtiskles ja kuulas teisi. Juba siis tundus mulle, et on midagi, mida ma ei tea Karini kohta, sest ta tundus kuidagi  eemalolev ja mõtetes. Tundus isegi, et ta justkui väldiks meie seltskonda ja kui ma vaikselt tema poole pöördusin, et küsida, kas kõik on ikka korras, siis ta lihtsalt noogutas mulle, silmad läikimas. Ma tõesti ei saanud hästi aru, mis talle võis muret teha või mis teda piinas, ometi kõik oli nii ilus ja tore, ainult et sünnipäevalisel oli nägu mõtteid täis, millest ta mulle ei tahtnud rääkida. See kõik tundus mulle imelik juba seepärast, et ta polnud kunagi minuga nii kinnine olnud. Me kuulasime alati üksteise mured ära ja leidsime koos kõigele hea lahenduse. 

Aga ei – see õhtu muutus hullemaks, kui me arvata oskasime. Kui kell sai täpselt 18:00, tõusis Karin söögilauast püsti ja palus hetkeks kõigi külaliste tähelepanu. Ta võttis kätte veinipokaali, tõstis selle üles ja ütles seejärel kõigile viidates: “Aitäh teile, mu kallid sugulased, sõbrad ja sõbrannad, kes te kõik olete siia kokku tulnud. Ma tahan teie terviseks võtta ühe lonksu veini, ma tahan teid tänada selle eest, et te olete olnud minuga kõik need aastad lihtsalt suurepärased ja armastavad, aga ma tahan ka midagi teile öelda. Seda, mida keegi veel ei tea ja mida tõenäoliselt ka lõpuni ei mõista. Täna sain ma 18-aastaseks ja mul oli piisavalt palju aega järelemõtlemiseks, mida ja kuhu ma tahan minna. Seega minu otsus on tehtud ja ma tahan nüüd ka teile sellest rääkida”. Kõik külalised vaatasid naeratus näol Karini poole, kuulates teda tähelepanelikult. “Ma otsustasin sõita Saksamaale. Täna kell 22:30 on mu lend, mul on juba kõik asjad pakitud ja oma otsuses olen ma kindel.”

Kui me hakkasime uurima Karinilt, et millest selline kiirustamine ja mida ta üldse sinna tegema läheb, kas ülikooli või äkki leidis mingi hea töökoha. Tema ütles meile vaid, et ta on oma otsuse teinud. Kuid mis otsuse, sellest ei saanud mitte keegi aru. Kõigil meil olid üllatunud näod ees ja sama küsimus meelel, et mida ta sinna ikka tegema läheb?! Ema, kes oli tütre öeldust nii üllatunud, ei osanud muud öelda kui “Õnn kaasa, kallis!”

Siis oli minu käik, krahmasin Karinil käest ja viisin ta teise tuppa, lukustasin toa ukse, et keegi ei saaks meid segada ja palusin seletust kõigele. Algusest ta ei tahtnud rääkida mulle midagi, ainult korrutas ühte ja sama, et ta on teinud oma otsuse ja ta ei muuda seda ei kellegi ega millegi nimel. See kõik tundus mulle väga kahtlane ja läbimõtlematu. Kuid ma ei andnud alla, ma muudkui jätkasin oma küsitlustega, püüdsin mängida tema emotsioonidega, meenutades neid aegu, kui me olime nii lähedased, et rääkisime kõigest ja alati.

Ütlesin talle: “Karin, sa võid mind usaldada, ma luban, et ma ei reeda sind. Ainult ütle mulle, palun, kuhu täpsemalt sa sinna kolid ja mida tegema hakkad?” Mulle ei mahtunud pähe see salatsemine. Umbes 20 minutit läks aega, et saada teada täit tõtt tema kavatsustest. Kavatsustest, mis teevad siiani haiget mulle ja meie perele. Kui kõlasid need paar lauset, mis ta lõpuks suust puterdas, käis minust välk läbi. Minu ainus reaktsioon oli: “Kas sa oled segi kammind ennast või?!” Mille peale ei tulnud enam ühtegi vastust. Kui ma suutsin end jälle kokku võtta ja uurida, et mis käik see nüüd selline on, et mis mõttetusi ja jubedusi ta mulle räägib, siis Karin aina korrutas: “Ma tahan seda!” 

Pärast seda jutuajamist, kui Karin oli juba toast lahkunud, tundsin ma, nagu oleksin kaotanud oma teise poole, justkui keegi minu väga lähedastest oleks surnud… See kõik tundus minu jaoks liiga ränk ja liiga jube. Ma ei saanud absoluutselt aru, mis toimus selle neiu peas, kes just lahkus sellest toast. Mul tekkis küsimus, kas see on ikka seesama Karin, keda ma tean ja kes minuga koos kasvas. Kas see on minu kallis õeke? Ma hoidsin lihtsalt oma peast kinni ja nutsin. Ma isegi ei suutnud joosta talle järele, et teda peatada. Kohe pärast Karini toast lahkumist tuli tuppa mu ema, kes oli seisnud kõik see aeg toa ukse taga ja kuulanud kogu meie juttu.

Ausalt – ma pole teda kunagi sellisena varem näinud. Ta oli lihtsalt endasse tõmbunud, midagi ütlemata istus ta mu kõrvale voodile ja puhkes nutma ning korrutas ühte ja sama: “Ma tean, et ma olen selles süüdi, ma tean seda…” Ma ei saanud hästi aru, miks ema ennast sedasi süüdistama hakkas, aga ma teadsin ka seda, et ei ole praegu aega seda täpsustada. Ma võtsin end kätte ja jooksin külalistetuppa, kus oli kaetud sünnipäevalaud ja kus sünnipäevalist ennast polnud. Külalised olid laiali läinud, kes oli aias, kes kus… Ma asusin Karinit otsima mööda elamist. Aias teda ei olnud, tema tuba oli tühi, mis oli imestamapanev, et millal ta seda kõike jõudis teha nii, et keegi isegi ei märganud.

Natukese aja pärast hakkasid külalised mulle küsimusi esitama, et mis toimub ja miks Karin minema tormas, asjad käes. Ma ei saanud vastata… Ainuke asi, mida ma küsisin, oli – kas Karin ütles teile midagi? Muidugi oli see rumal küsimus, sest kui ta oleks öelnud midagi, poleks mind ju küsimustega üle pillutud.

Ma palusin oma sõbralt autovõtmed, et sõita lennujaama, millepeale ta vastas, et ta tuleb minuga. See kõik oli paras segadus. Isegi praegu seda kõike kirjutades ei saa ma hästi aru, mis seal õieti toimus. Võibolla see on tingitud sellest, et ma ise olin väga šokeeritud ja ei saanud aru, mida ma tegema pean. Teel lennujaama ma rääkisin oma sõbrale kõigest, tema oli samuti šokeeritud.

Lennujaama ees  tormasin autost välja. Jooksin otsima Karinit, lootes, et ma saan veel midagi teha, et ma saan talle aru pähe panna, et ta lihtsalt tuleks tagasi koju! Teadsin, millal ta lennuk läheb ja otsustasin teda lihtsalt ootama jääda. Ja siis ta tuligi, kohver käes, silmad punased nutmisest.

Ma jooksin talle vastu, kallistasin teda tugevalt ja palusin: “Õeke, ära mine, palun!” Sama üritas teha ka mu sõber, paludes Karinil rahulikult järele mõelda, et kas see on ikka õige mõte lihtsalt põgeneda Saksamaale, jättes maha oma pere, oma kodu ja sõbrad. Aga sellest polnud mingit kasu… Ta lihtsalt ütles, et on teinud oma otsuse ja ta ei muuda seda. Lisades veel, et ta hakkab igatsema meid kõiki ja paludes meil mitte teda otsima hakata.

Seda praegu kirjutades ma elaksin seda tragöödiat justkui taaskord üle, kuigi möödunud on juba kolm aastat. See on justkui imeliku lõpuga film. Aga nii see oli. Elame oma elu edasi, kuid meie pere on palju muutunud sellest päevast, kui Karin lahkus kodust. Ema on siiani rahustite peal, sest peale Karini lahkumist sai ta tugeva šoki, millest ei suuda siiani toibuda, rääkimata mõistmisest. Ta süüdistab ikka ennast selles, öeldes, et on meid halvasti kasvatanud, kuigi mina väidan vastupidist. 

Karinist rääkides saan veel vaid niipalju lisada, et ta on meile meilinud, et tal läheb hästi ja et ta igatseb meid, kuigi ei plaani tagasi koju sõita. Ta pidavat olema väga hea tööpakkumise saanud, mille üle ta on väga õnnelik ja tundub, et ka uhke. Aga mida mina sellest kõigest arvan, seda teate te juba isegi. Ma ei mõista jätkuvalt, mis juhtus selle noore inimese peas!

Lõpetuseks ütlen vaid seda, et me võime arvata, et me tunneme üksteist läbi ja lõhki, kuid kindel on see, et me oleme selleks liiga erinevad ja võimetud nägema teise inimese sisse… Ja me ei suuda muuta teist inimest, kui ta ise muutuda ei taha. 

 

Buduaarile Mariliisilt

PS! Kui sa oskad hästi kirjutada ning sul on rääkida oma õpetlik või huvitav lugu, siis saada see aadressile info@buduaar.ee Iga avaldatud loo eest honorar 10 eurot.