MIS MINUGA JUHTUS, kui kolisin noorelt kokku elama

"Olin umbes 17aastane, kui kohtusin oma praeguse naise Mairiga (nimi muudetud)," kirjutab Rasmus Buduaarile. "Tutvusime tol ajal veel populaarsel rate.ee saidil. Teadsin kohe, et mul on temaga hea klapp. Ta oli minu jaoks kohe kõige ilusam naine üldse. Tema silmad olid suured ja sinised – just nagu mulle meeldib. Juuksed olid säravad blondid ja üldse meeldis mulle temas kõik."

Kui olime olnud juba paar kuud suhtes, otsustasime kokku kolida. Kuna ma elasin linnast väljas ning käisin väljaspool Tallinna koolis, pidime kokkukolimiseks korteri võtma linna, sest Mairi elas Tallinnas. Tema perel oli Lasnamäel korter, mida ta külastas kord kuu aja jooksul, kui Rootsist koju Tallinnasse tuli. Otsustasime sinna kolida, sest pidime maksma ainult kommunaale. Pärast seda mõtlesin, et Lasnamäel on ka Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium, kuhu võiksin edaspidi suunduda õppima. Kool oli meie elukohast 500 meetri kaugusel. Võtsin oma vanast koolist paberid välja ja alustasin täiesti uut elu. Elasin koos oma naisega Lasnamäel ja käisin seal koolis. Kahjuks mõistsin, et mida lähemal on kool, seda vähem viitsin ma tegelikult sinna ilmuda. Niisiis meeldiski mulle hommikuti rohkem kaisutada ja väljapuhanult ärgata oma naise kõrval kui minna hommikul kooli. Minu neiu otsustas samamoodi paberid tavakoolist välja võtta ning asuda õppima minuga samasse kooli. Ka temal hakkas ilmnema kooliskäimisega probleeme, sest väärtustasime rohkem aega üksteisega.

Kõigepealt jäin ma esimest aastat 12. klassi kordama. Kodus oli see väga suur probleem, kuna ema on mul väga haritud ja peab haridust väga tähtsaks. Naisel jäi samamoodi klass lõpetamata. Otsustasime järgmisel aastal, et lähme uuesti ja teeme oma asjad ära. Paraku tekkisid aga rahaprobleemid ja otsustasime vanematele mitte öelda ning tööle minna. Sellega aga kaasnes jälle väsimus, kumbki meist ei jõudnud kooli ning mõlemal jäi jällegi klass pooleli. Elasimegi siis oma Lasnamäe korteris, mõlemad töötasime teenindusalal ning too hetk ei mõelnud me üldse, et sellel võiks olla suur mõju meie tulevikule. Järgmisel aastal andsime kolmandat korda hoogu oma lõpetamistele, kuid siis lõppes meie jaoks haridustee ära, raha ei olnud väga ja üksi elamine oli väga kulukas. Otsustasin paberid välja võtta ja täiskohaga tööle minna. Sama tegi ka minu naine. Veel kadusid kokkukolimisega kõik sõbrad ja peod. Olime kogu aeg kodus kahekesi ja sotsiaalelu kadus, samuti ka sõbrad. 

Nüüdseks olen 25aastane. Enam ei ela me Lasnamäel, vaid linnast väljas. Mul ei ole siiani keskharidust, töötan kullerifirmas. Olen kaotanud paljud sõbrad. Tihti tekib tunne, et tahan pidutsema minna, sest nooremana istusin kodus naisega ja nüüd hakkab minus välja lööma peoloom. Tunnen, et olen oma nooruse ära raisanud. Tahtsin minna ja elada iseseisvat elu ning kaotasin sellega palju. Minu naine pole samuti keskharidust kätte saanud, kuigi ta on juba 23aastane. Samamoodi on ta teenindaja ning ei leia tööd. Tänu hariduse puudumisele ei saanud ta enda firmas ka ametikõrgendust. Teenime kokku veidi üle keskmise Eesti palga. Nüüdseks oleme mõlemad õnnetud, et raiskasime noorust mitte kooliskäimisele, vaid ikka tahtmisele saada võimalikult iseseisvaks. Sellega kaasnesid paljud rahalised probleemid ning võimalus mitte pühendada ennast tulevikule. Maksud on kõrged, saame palkadest maksud ära makstud ning veidi jääb ka üle. Me ei kujuta ette, kui peaksime veel lapse saama, sest majanduslikult pole meil lapsele midagi pakkuda. Seepärast soovitangi, et kui on võimalik elada vanematega, siis tehke seda nii kaua kui võimalik. Üksinda elades pole enamikel motivatsiooni koolis käia, kui arved ja üür vajavad maksmist. Väga raske on kooli kõrvalt täiskohaga tööl käia. Seega, kui võimalus, minge ja õppige, minge ülikooli ning ärge raisake noorust maha perekonnaelu mängides. Nüüd on mul aga raske minna edasi õppima, sest oleme üürinud endale korteri ja võtnud peale maksud. Elu on niivõrd kallis, et täiskohaga töö kõrvalt me enam ei saa õppida ülikoolis.

Buduaari kirjakast
[email protected]